PÄÄSTJA SÜNDROOM ehk miks sa alati lootusetute meeste otsa komistad

Ei, tegemist ei ole tuletõrjujaks või arstiks hakkamise sooviga, mis oleks igati auväärt amet üheskoos uhke tiitliga. Päästja sündroomi taga peidab end enamasti hoopis õnnetu hing, kelle kinnisideeks on „päästa” talle lähedalseisev inimene. 

Annika (28) on naine, kes oma ameti tõttu ka päriselt inimesi päästab. Olles sotsiaaltöötaja lasteasutuses, on tema tööks noorukite õigele teele juhatamine. Kõige rohkem meeldib talle aga mehi „päästa”! Ta on tore ja isetu noor kaunitar, kelle pere ja sõbrad on ahastuses, kuidas ta küll ikka ja jälle lootusetute meeste otsa koperdab… Või kas ikka koperdab?

„Kui Annika mõne mehega tuttavaks saab, on ta oma õnne tipul,” jutustab tema vanem õde ja lisab, „kuid pärast mõnda kuud tutvust ja kohtingutel käimist muutub ta järsku vinguvaks ja tekivad teatud kinnisideed. See mees kulutab nii palju tema aega, tema töö ja tervis kannatavad, rääkimata majanduslikest otsustest, mida nii nõudlik suhe paratamatult endaga kaasa toob. Ma tõesti soovin, et ta suudaks lõpuks ennast kokku võtta!”

Vajadus päästa

Päästja südroomi (tuntud ka kui valge rüütli sündroom) iseloomustatakse kui kinnisideedel ja sundkäitumisel põhinevat kompulsiivset häiret eesmärgiga päästa teine inimene tema õnnetust elust. Üldjuhul võetakse nimetatud häire omaks juhul, kui inimese enda elus on teatud laadi segadus, millega ta ei saa või ei taha hakkama saada. 

Soov teist inimest aidata on iga normaalse inimese tunnus, kuid tihtipeale peitub selle taga hoopis abistaja enda suutmatus iseendaga hakkama saada. Kontrollimisvajadus on samuti täiesti normaalne tundeseisund ning kui su oma elu on puntras, on kellegi teise elu üle sageli tunduvalt lihtsam kontrolli omada. Eksperdid toovad siinkohal näite, et kellegi teise maja on ju kordades lihtsam koristada kui su enda oma… Annika on hea näide inimesest, kes põgeneb oma sisemaailma eest, lootes seevastu kellegi teise ellu tungida ning seal korda luua. On aga suur vahe, kas abistades aidatakse teisel inimesel tugevamaks isiksuseks kasvada või tekitatakse sõltuvust vastavalt oma vajakajäämistele. 

Suurt rolli mängib häire kujunemisel ka ebakindlus, mille puhul hoitakse kramplikult kinni ebatervest suhtest, arvates, et paremaks ei olegi kunagi lootust. Naine näiteks üritab sel juhul kõigest väest oma meest muuta, isegi juhul, kui see mees on tema jaoks täiesti vale inimene. Päästja roll tekitab sealjuures niigi stressis inimesele veel rohkem pingeid. 

Draamakuningannade õlekõrs

Arvatavasti oleme me kõik vähemalt korra elus kokku puutunud inimesega, keda võib nimetada nn draamakuningannaks – inimesega, kelle oma elu ei ole piisavalt põnev ning kes aina oma nina teiste eludesse topib. „Päästetavat” võetakse kui projekti, kelle abil tõsta oma enesehinnangut ning seeläbi oma elule värvi juurde anda. Kui „päästetav” abist keeldub või muul moel „päästjale” ei allu, põhjustab see „päästjas” suurt pettumust. 

Kes päästab keda?

Teiste inimeste „päästmine” muutub probleemiks siis, kui see muutub kõikidest asjadest kõige tähtsamaks, häirides märkimisväärselt „päästja” enda elu. Psühholoogid Mary C. Lamia ja Marilyn J. Krieger toovad oma raamatus „Valge rüütli sündroom” välja neli põhilist „päästja” tüüpi: tasakaalukas, ülemäära empaatiline, terroriseeriv ja mahasurutud. 

Kõige tervemaks neist peavad autorid tasakaalukat tüüpi, kes aitab tõesti vaid siis, kui selleks vajadus tekib ning kes ei oota selle eest hiljem mingit tasu ega tunnustust. 

Ülemäära empaatilised on inimesed, kes on nõus iga hinnaga oma „ohvri” eest mis iganes ära tegema, laskmata teisel mõelda, tunda ega sõnagi lausuda. See „valge rüütel” teab alati, mis teise inimese jaoks parim on ning annab endast kõik, et kõik tema n-ö vajadused saaks kaetud. Kõik, mis ta teeb, teeb puhtalt teise inimese vajadustest lähtuvalt ning ootab selle eest nii vastuarmastust, tänusõnu kui tunnustust. „Ohvrile” jääb aga hingemattev süütunne, mille all ta lausa lämbuma kipub. 

Terroriseeriv abistaja on tõenäoliselt ise varem abitus- ja hirmutunnet või koguni vägivalda kogenud, mistõttu vajab ta oma sisemises võitluses hädasti kedagi, kes talle emotsionaalset turvatunnet pakuks. Hülgamishirm seevastu sunnib teda partneri üle jäika kontrolli kehtestama, mis partnerile samuti lämmatavalt mõjub. 

Mahasurutud tüüp on äärmiselt ebakindel ja rahulolematu oma eluga, teadmata sealjuures, mida ta elult tahab, püüeldes ikka veel eesmärkide poole, mille vanemad talle seadnud on. Selleks, et mitte tegeleda iseenda nõrkustega, keskendub ta partneri omadele, lakkamatult aidates, parandades, kritiseerides ja õpetades.   

Päästja või ohver?

Kui tundsid endas ära päästja, siis esimesel juhul katsu endale selgeks teha, et sa teed head ikka ainult enda pärast või kui kedagi tõesti „päästa” soovid, siis ära looda, et teine inimene üleöö muutub. Suuna see energia pigem endale! Kui oled sattunud kellegi ohvriks, ära lase endale pähe istuda. Tea, et mitte kellelgi ei ole õigust sinu üle valitseda. 

Annaliisa Köss
Ilmunud ajakirjas Buduaar