Reklaam sulgub sekundi pärast

“SEE PATUSUS OLI NII erutav – me poleks tohtinud, aga tegime seda ikkagi!”

Buduaar

Shutterstock

"Ja siin ma olin – taas mehega, keda sel moel usaldada ei saa, sest tal pole oma suunda, oma teed. Olin suhtes, mida ma ei nimetanud suhteks.

Aga sel õhtul ja teistel sarnastel, mille koos veetsime, ma ei näinud seda. Või isegi kui nägin, siis eirasin. Ma nautisin seda pöörast pidutsemist, mis andis mulle neil õhtutel ja öödel selle igatsetud vabaduse ja usaldamise tunde. Jah, see oli illusioon, mis hajus justnagu Tuhkatriinu uhked riided ja tõld niipea, kui hommik koitis, aga sel hetkel oli see tunne ometi olemas. Ja mina vajasin seda nagu narkomaan oma ainet! Hommikut ei paistnud ja öö oli pime! Ja selles öös ma tantsisin! Oh, kuidas ma tantsisin! Selle nimi on kaassõltuvus... aga alles siis, kui hommik saabub. Enne seda kutsume seda armastuseks! Mängupulmas toimus muidugi ka pruudikimbu viskamine. Sa tulid ja pistsid oma pea naiste tualeti ukse vahelt sisse, et mulle sellest teada anda. „No kuidas ma muidu teile öelda saaks!?“ küsisid Sa ja kiirustasid meid minema. Jooksime! „Milline mees!“ jõudsid mulle silmapilgutustega öelda naised, kellega tualetis vestlushoos olime olnud, „selline hoolimine, et Sa kimpu saaks püüda!“ Ma ei saanud kimpu ja mu kõrval seisnud pikkade mustade juustega kaunitar, kellega olime kuidagi lähedaseks saanud, ka mitte. Aga ühtäkki, enne kui jõudsime lava pealt, kuhu olime astunud, et paremini püüdma ulatuda, uuesti alla ronida, potsatas minu kätte üks pisike omamoodi kimbuke, mis pärines kusagil ruumis olnud lilleseadest. Vaatasin, kust see tuli, ja seal Sa seisid, laialt naeratades. Kallis, see oli üks ilusamaid spontaanseid žeste, mida olen näinud! Tundsin end nagu peo kuninganna! Või vähemalt printsess, kui pruut ikkagi kuningannaks lugeda! Kaunitar mu kõrval oli sama võlutud ja sosistas mulle, et see mees on ju Sinusse täitsa armunud! Ma kihistasin õnnelikult nagu teismeline neiu ega öelnud midagi. Me tantsisime veel, tüdrukud tulid nüüd ise mu juurde. Oli inimesi, kellega koos pidime minema kuhugi edasi, kui „pulm“ läbi saab. Ja me läksime, Sinu juhatusel, ööklubisse Patt, mis asub sadama juures. Läksime koos ühe paarikesega. Tee peal uuris naispool, ilus lühikese blondi soenguga, minult, et kas ma olen venelane kusagilt juurtelt, sest kuigi mul oli vene keeles aktsent, siis tunduvat ikkagi nii. Olin sõiduvees, rääkisin talle seebiooperliku loo segadusest oma isaga ja sellest, et võimalik tõesti, et minu bioloogilise isa juured on Venemaal. Jõime auto peal šampust ja minu ekstaatiline plahvatusaste oli samasugune nagu loksutatud magusal vahuveinil, mida jõime. Ma võisin sel hetkel tantsida, rääkida, laulda, armatseda, kasvõi kontserti anda! Sul oli vist mingi valeinfo, sest siis, kui kohale jõudsime, oli klubi veel tühi ja kohal olid ainult töötajad. Mind ei häirinud see põrmugi! Palusin Sul tellida kohvi ja konjaki – selle kihina sisse oli veidi maandust vaja, aga mitte vähem joovastavat kui kihin ise! Veidi aja pärast ilmusid sellesse kummalisse mustades toonides ja punaste nahast diivanitega mitme suure ruumiga tühja klubisse ka tüdrukud mängupulmast. Kamp sisenes nagu tõelised diivad, eesotsas korpulentsema kõrgeid kontsi kandva pikkade blondide juuste ja liibuvatesse pikkadesse pükstesse riietatud kaunitariga, kes sammus leti äärde ja tellis joonelt pudeli prosecco’t. Muidugi paluti klaas ka mulle. Tantsisime, jõime, rääkisime, käisime suitsuruumiski. Me olime ainukesed inimesed klubis. Hiljem sigines veel paar üksikut meesterahvast, kes tellisid õlle ja istusid üksi nurka meie tantsu vaatama. Ja me andsime show – mõnuga, tagasi hoidmata, mängeldes, patuselt, piirideta! Riideid seljast kiskuda ei tekkinud meil siiski soovi. Niigi oli erutus laes! Ja ühel hetkel, ma ei mäleta, kuidas see juhtus, leidsin end Sinuga kahekesi ööklubi Patt VIP-ruumist. See oli suur ruum, mis jäi tantsusaali vastu baarileti kõrvale. Ka seal olid punased nahast diivanid ja ümmargused lauad. Seal oli neid lihtsalt rohkem ja nad olid paigutatud nagu sopikeste või saarekestena, et seltskonnad või paarikesed saaks seal rahulikult igaüks omas sopis oma pattu teha. Ma ei tea, kelle jaoks see ruum mõeldud oli, aga see oli täiesti tühi, tuledki olid seal kustus. Me maandusime ühel diivanitest, suudlesime, mu kleit tõusis, sukapüksid rullusid alla, Sinu vöö ja püksilukk avanesid, mu vagiina oli ammu valmis ja Sinu fallos ka. Veel üks pikk suudlus, tõste puusast, Su jalad mu avatud jalgade vahel kindlalt toetumas ja... Sa sisenesid minusse. Ma sulgesin silmad ja tundsin seda tõuget, tundsin, kuidas see erutus, mis kogu õhtu laes oli olnud, mu kehasse laiali voolas. Ma tundsin, kuidas ma võin! Lihtsalt võin kõike! Ma tundsin, kuidas annan end Sulle, õhtule, vahuveinile, pimedale ruumile, punasele diivanile, patule õhus ja veres. See patusus oli nii erutav– me poleks tohtinud, aga tegime seda ikkagi! See ongi vist patt, kallis? Ja mul peaaegu et oli ükskõik, kui keegi satub meile peale. Ja teisalt ma kuidagi teadsin, et ei satu. Ja kui olekski sattunud, siis sel hetkel tundsin end Sinuga turvaliselt, teadsin, et Sa oleks mind varjanud. Aga me ei jäänud kellelegi vahele. Nagu hiljem korduvalt selgus, õnnestus meil Sinuga mingil moel alati täpselt nii, kasvõi sekundipealt, ükskõik kui riskantses kohas või olukorras. Patused olukorrad mängisid justkui meie kasuks, kallis! Need olid need hetked, kui kääksuva viiuli asemel kõlas Hispaania kitarr... Jõudsime seksida mitmel punasel diivanil ja ühel mustal ümmargusel laual... me ei vajanud kamasuutra õpikut, et uusi poose leida. Neid jagus! Ah, kui hea, kui lähedane ja pöörane tunne oli mu sees, kui istusime juba viisakalt (kui seda sõna võib siin üldse kasutada!) ja adrenaliinist rahuldatult ühes sopikeses ja ajasime juttu. Just siis leidsid meid uuesti üles ka tüdrukud, kes tulid muidugi koos prosecco ja pokaalidega – ah, ideaalne! Võtsin mõnusa lonksu kihisevat külma jooki ja lubasin sel karge jahutava joana läbi oma naudingut täis keha voolata... " Lõik pärineb Mariann Kiidroni raamatust "IDI NAH*I DOROGOI ehk suhtesõltlasena suhtes".