SUHETE KEERDKÄIGUD – ebaõnnestumised või hoopis õppetunnid?

3 kommentaari
SUHETE KEERDKÄIGUD – ebaõnnestumised või hoopis õppetunnid?

Mida ma ometi valesti tegin? Miks just meie ei saanud hakkama? Miks meie suhe ei toiminud? Mis mul viga on? Miks kõik, mis algas nii hästi, muutus ühel hetkel õudusunenäoks? Need on küsimused, mida paljud meist endalt peale suhte lõppemist küsivad. Küsimused, millesse kipume sageli kinni jääma. Suhete sasipundart aitab lahti harutada suhteterapeut ja koolitaja Urme Raadik.

Mida ma ometi valesti tegin? Miks just meie ei saanud hakkama? Miks meie suhe ei toiminud? Mis mul viga on? Miks kõik, mis algas nii hästi, muutus ühel hetkel õudusunenäoks? Need on küsimused, mida paljud meist endalt peale suhte lõppemist küsivad. Küsimused, millesse kipume sageli kinni jääma. Suhete sasipundart aitab lahti harutada suhteterapeut ja koolitaja Urme Raadik.

Iga suhte algus on kui imeline muinasjutt. Kogu maailm meie ümber tundub helgem, avaram ja tiivustavam. Me tunneme ennast arukamate, ilusamate, julgemate ja targematena. Tundub, et oleme saanud kokku just selle inimesega, kes on meie jaoks loodud ja kes annab meile tagasi kogu meie terviklikkuse, kes hoolitseb meie eest, kes teab, mida vajame ja igatseme ning kes tahab seda kõike meile pakkuda. Oleme veendunud, et see jääbki igaveseks nii kestma.

Ühel hommikul aga ärkame ja meile tundub, et kõik on muutunud. Keegi on justkui meie maailma ära vahetanud. Sealhulgas ka inimese, kellesse olime olnud sügavalt armunud. Meile tundub, et ta on muutunud. Tahame, et kõik taastuks ja et saaksime tagasi oma partneri – selle, kellesse armusime.

Tere tulemast – alanud on elu argipäev

Küsimus on omavahelises ühenduses. Otsime ja nõuame seda alateadlikult kogu aeg. Me soovime taastada omavahelist kontakti, mida saime kogeda armumise faasis ning selle taastamiseks oleme alateadlikult valmis mida iganes tegema. Kuna oleme loodud omanäolisteks ning meil kõigil on oma isiklik maailm koos oma lugudega, siis on meie käitumine samuti erinev. Vastavalt käitumisele võime avastada ennast väga erinevat tüüpi suhetes.

Kodusõda. Osad meist tunnevad ära suhte, kus tülitsetakse ja riieldakse igal võimalusel. Konfliktid tekivad pea igast olukorrast. Riiud on emotsionaalsed ja sageli tuntakse sellistes suhetes kergendust ja rõõmu riiujärgsest leppimisest. Sellised paarid ütlevad vahel, et neile meeldibki tülitseda. Tülitseda ja seejärel leppida. Suure tõenäosusega nauditakse omavahelise ühenduse tunnet, mida kogetakse leppimise käigus. Kasvõi viivuks, kuni järgmise riiu ja tülini. See on nende viis taastada omavahelist ühendust. Riiud väsitavad, aga teistmoodi ei osata. Enamjaolt abi ei otsita, sest paljudesse meisse on ühiskond sisendanud uskumuse, et kõigega tuleb ise hakkama saada.

Ainult seks. Sarnane on olukord ka suhetes, kus esimesel ja peaaegu et ainukesel kohal on seksuaalsus ja füüsiline lähedus. Kus kõik tülid lõpevad voodis ning iga lahkarvamuse lahenduseks on seks. Teate ju neid paare, kes ütlevad, et kõik muu on jama, aga seks on hea ja toimib.

Hea seks on samuti viis kogeda omavahelist ühendust ja lähedust. Füüsiline lähedus on iga suhte väga oluline osa. Pikas perspektiivis ainult sellest aga ei piisa. Kui saame siia lisada veel emotsionaalse läheduse ja mõistmise, siis saab füüsiline intiimsus ning kontakt hoopis teistsuguse varjundi.

Vägivaldne suhe. On suhteid, kus riiud ning konfliktid kasvavad üle vägivallaks, mis saab olla nii füüsiline kui ka vaimne. Iga vägivalla all on põhjus ja see on justkui viimane karje oma vajaduse väljendamiseks, mis aga täidab just vastupidist eesmärki – suurendab valu ja eemaldumist. Sageli tuntakse häbi, et ollakse sellises suhtes ning häbi on see, mis paneb meid tarduma ning loobuma abi otsimast, et mitte olla kannataja pool või et lõpetada vägivaldne käitumine.

Kokku-lahku. On olemas ka kooselusid, kus suhte dünaamikaks on saanud kokku-lahku kolimine. Me tahame olla koos, aga niipea, kui mingi konflikt üles kerkib, pakib üks meist kohvrid ja kolib ära. Eemal olles pinged taanduvad ja valu vaibub ning asemele saab tulla igatsus ning vajadus läheduse ja ühenduse järele. Nii me siis kolime taas kokku ja ring algab uuesti.

Kokku-lahku suhte üheks alternatiiviks on kaugsuhted. Usun, et me kõik oleme kohanud paare, kellele justkui sobiks kaugsuhe. Võibolla oleme isegi olnud sellises suhtes. Suhtes, kus kõike saab vaadata distantsilt ja ennast eemal hoides. Suhtes, kus saab elada unistustes ja illusioonides ning mitte tegeleda reaalsusega. Kui oleme eemal, siis saame justkui jutustada enesele lugu, et tegelikult on asjad hästi või küll kõik korda saab. Selle asemel et leida viis omavahelise kontakti ja ühenduse taastamiseks, saame me olla distantsil ja unistada, et see ühendus taastub meie esimesel kohtumisel. Vahel see tundubki nii, sest eemaloldud aeg tekitab igatsuse ning suudame taaskohtumisel viivuks kogeda armumise fenomenaalset tunnet. Kui aga igapäevaselt oleme koos kaaslasega, kes käivitab meis kõige keerulisemaid tundeid, siis pole võimalik jääda oma illusioonidesse, vaid peame selle kõigega midagi ette võtma. Oma suhtes edasi liikuma ning miskit muutma. Midagi, mis aitaks saada tagasi omavahelise ühenduse. Iga meie suhe on alati unikaalne ning kannab meid edasi omal viisil. Ikka sinna suunda, kus meil midagi õppida oleks. Kogeme oma suhetes erinevaid olukordi ja faase, millesse sageli kinni jääme.

Süütunne, mis meid kammitseb.

Takerdumine tekitab süütunde. Ma ei saanud hakkama. Võtame kogu vastutuse iseenda peale või siis paneme vastupidiselt oma partnerile. Mõningatel juhtudel oleme valmis seda ka jagama – me ei saanud hakkama. Süütunne on aga tunne, mis paneb meid tarduma ning takistab edasi liikumast. Edasi liikumast nii, et saaksime võtta kaasa oma õppetunnid ja kogemused, et saaksime näha avatud pilguga meie rolle olnud suhetes.

Jutustame endale loo, et inimene, kellega olime koos, polnud see õige. Suundume otsima oma „õiget”. Olles järgmises suhtes, avastame sageli, et ühel hetkel kordub kõik taas. Vahel täpselt sarnamoodi ja vahel veidi teiste varjunditega.

Uudishimu aitab muuta miks-küsimused kuidas-küsimusteks.

Selle asemel et süüdistada ennast mis iganes tehtud tegude või põhjustatud olukordade eest, on kasulikum ja mõistlikum leida oma õppetund. Proovida mõista, miks läks just nii, nagu läks. Mitte süüdistada, vaid vaadata kõike avatud uudishimuga. Sageli on seda raske teha, kui oleme olukorras sees või tulnud just väga valusast suhtest. Jättes kõrvale süütunde tehtu ja olnu eest, saame hakata uskuma, et kõike on võimalik muuta. Saame endalt hakata küsima küsimusi. Meie käes on võime muuta miks-küsimused kuidas-küsimusteks.

Kui ma tulen suhtest, kus riiud on moodustanud enamuse meie elust, siis kuidas ma saan uues suhtes leida kontakti ilma suurte ja energiat võtvate tülideta? Kuidas lahendada erimeelsusi rahumeelselt? Mida saan mina selleks teha? Kuidas rääkida ebaturvalistest asjadest turvalisel moel?

Kuidas leida omavaheline ühendus lisaks füüsilisele tasandile ka emotsionaalsel tasandil?

Kuidas jääda kohale, kui tahaks kõigest hingest ära joosta? Jääda kohale, et kuulata, saada kuuldud, jagada mõistmist ning saada mõistetud?

Kui olen olnud suhtes, kus on vägivald, siis kuidas panna paika oma piirid, et seda ei saaks rohkem juhtuda? Kuidas väljendada oma vajadusi ilma vägivalda kasutamata, hoolivalt ja turvaliselt?

Kuidas õppida lahti laskma oma vanadest uskumustest, mis meid enam ei teeni? Kuidas vaadata maailma ja iseennast lapseliku uudishimu, mitte kriitikaga, mis võimendab meie süütunnet?

Suhtes olles on riiud ja konfliktid suhte paratamatu osa. Tülide käigus on väga kerge kaotada turvalisus ja omavaheline kontakt. Me võitleme oma arvamuse ja tõe eest, kuulamata kaaslase vaatenurka. Võitlus toob kaasa uue võitluse ja sõja, sest ühe poole võit on alati teise poole kaotus. Mida me vajame, ei ole mitte sõda ja lahingud, vaid mõistmine ja vastastikune kontakt ning empaatia.

Omavahelise ühenduse taastamine võtab energiat ja vajab tööd ning see ei ole lihtne, aga see on seda väärt.

Igas suhtes, kus parasjagu oleme või kust tuleme, on oma õppetunnid. Kui suudame panna kõrvale süütunde ja häbi olnu ees ning andestada esmalt iseendale, siis saame õpitu vastu võtta. Võtta vastu avatud südamega ja enese eest hoolt kandes. Ühe kogemusena. Ikka selleks, et olla targem ja nutikam ning edaspidi samu õppetunde mitte kogeda. Elul on meile varuks piisavalt uusi ja arendavaid kogemusi ning avastusi.

 

Tekst: Urme Raadik, Imago suhteterapeut ja koolitaja

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, kevad 2016

Sarnased artiklid