Reklaam sulgub sekundi pärast

Marion Uuspõld: vaikivad etteheited maamiinil seistes

Minult küsitakse tihti, et kuidas suutsin elada koos alkohoolikuga. Tavaline vastus sellele on, et kuidas keegi üldse suudab ilma joomata minusuguse tulehargiga koos elada? Nali naljaks, aga reaalselt on sõltlasega suhte loomine nagu maamiinile astumine – sinna sattuda on kerge, sealt ära saamine peaaegu võimatu, ilma et kaotaksid olulise hulga jäsemeid, organeid või närve.

“Tuhandetel meesalkohoolikutel on naine kaitseks ohjeldamatu joomise eest. NAISTEL sellist privileegi ei ole.” (ajaleht Dagens Nyheter 1976)

Minult küsitakse tihti, et kuidas suutsin elada koos alkohoolikuga. Tavaline vastus sellele on, et kuidas keegi üldse suudab ilma joomata minusuguse tulehargiga koos elada? Nali naljaks, aga reaalselt on sõltlasega suhte loomine nagu maamiinile astumine – sinna sattuda on kerge, sealt ära saamine peaaegu võimatu, ilma et kaotaksid olulise hulga jäsemeid, organeid või närve.

Nii nagu maamiinide paigaldajad, on ka alkohoolikud ja narkomaanid väga osavad peitjad. Tüüpiline stsenaarium on selline: alguses püüab mees naise eest varjata oma sõltuvust ehk siis a) kas võtab ennast korraks kokku või b) joob ja pruugib salaja. Esimene samm suhte huku poole astutakse juba siis, kui sõltuvus päevavalgele tuleb. Jah, “tark” naine pigistab silma kinni ja teeb näo, et ta ei näinud midagi ja probleemi pole. Vähem alandlik naine aga alustab endale aru andmata võidujooksu hukatusse.

Selle asemel, et endale teadvustada, et tegemist on võitmatu vaenlasega ning anda loobumisvõit, teeb naine vea ning küsib mehelt: “Miks?” Sada protsenti katsealustest sõltlasmeestest tõid ja toovad edaspidigi silmagi pilgutama põhjenduseks ja süüdlaseks oma endise naise. Kõikide alkohoolikute eksid on vaieldamatult halvad inimesed, kes tahavad ainult raha, kes pole kunagi nendest kui meestest hoolinud ning on sünnitanud neile eranditult teiste meeste lapsi. Valelikud mõrrad. Koledad paksud monstrumid. Ahistajad, kes sunnivad vaeseid mehi jooma ja narkootikume tarbima. “Olgu, fair enough!“ mõtleb naine (aga noh, ta on veel noor ja rumal ka, eks ole, anname andeks!).

Aeg möödub, endine naine jääb üha kaugemaks, aga sõltuvus ei kao. Korraks veel proovitakse süüdistada pingelist ametit, ebaõnnestunud kohtumisi, migreeni või muud, aga iga lapski saab aru, et purjus peaga tööle minnes ebaõnnestuvadki vajalikud toimingud ning tekivad pinged koos peavaludega. Aga ega joodik ennast hätta ei jäta ning teeb ratsukäigu: nüüdsest on joomise põhjus naine ise. Keda huvitab, et ta tarbis narkootikume eelmise naise ajal ja hulk aega enne seda, kui praegune naine silmapiirile ilmus. Pole oluline! 

Nüüdsest peab arvestama, et ükskõik, mida sa teed, teed sa valesti ja annad sellega põhjuse joomiseks või narkootikumide tarbimiseks. Neid põhjendusi huumoriga võttes annad põhjuse annuseid kahekordistada ja mitte reageerides teed sa vaikivaid etteheiteid (sic!). Nüüd, kui mitte varem, saad sa aru, et seisad lõhkekehal ja kodusoojust hakkab asendama hirmuvalitsus. Hirm seisneb selles, et kuigi iga päev ei pruugi juhtuda midagi katastroofilist või kriminaalset, on alati selleks võimalus. Mitte kunagi ei tea, millal tuleb järgmine jama. Iial ei tea, millal kõik, mis koos on ehitatud, ühe hetkega laiali lüüakse. Ja see, mu sõbrad, ongi tiksuval pommil istumine.

Narkoennetuses räägitakse lastele, et narkootikumid tapavad. Vähestel juhtudel tõesti, aga suurema tõenäosusega juhtub narkootikume pruukides see, et noor inimene kaotab kontrolli ja teeb midagi sellist, mida veel 20 aastat hiljem meenutada ei suuda, ilma et süda lööke vahele ei jätaks. Samuti ei muuda alkoholi tarbimine naist joodikuks, aga suurendab tõenäosust, et mõne aja pärast peetakse täiesti normaalseks juua pudel veini per õhtu ning sellest kujuneb ainuke lõõgastumisviis. Seega, sõltlasega koos elamine ei tähenda, et sinust endast saaks ka nüüd kohe sõltlane ning te süstiksite ennast lõpuks koos õnnelikult surnuks. Ei, sest see oleks ilus lõpp. Reaalsus on proosalisem: sa kas astud selle fataalse sammu, võtad vastu löögi, teades, et osa sinust rebitakse tükkideks, või lepid saatusega ja jääd paigale.

Nüüd, plahvatuse üle elanud ja paranenud, olen üdini õnnelik, et minu argipäevad, puhkused, nädalad, kuud mööduvad plaanipäraselt ja force majeure’ideta. See, et minust on saanud nüüd meile tuttav tänamatu eks, kes on süüdi kõikides maailma hädades, on totaalselt tähtsusetu, sest seekord on tegemist täiesti võõra murega. 

 

Marion Uuspõld
Ajakirjale Buduaar Shopping