Soomlasele mehele

5 kommentaari

{:326234 width=120 height=90 align=right}Internetikeskkond kubiseb meeste etteheidetest, et eesti naised jooksevad välismaallastele mehele. Eriti solvav paistab neile kui õrnem sugupool valib elukaaslaseks „põdra“. Miks siis heidetakse hõimuvendadega ühte?  

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee

{:326234 width=120 height=90 align=right}Internetikeskkond kubiseb meeste etteheidetest, et eesti naised jooksevad välismaallastele mehele. Eriti solvav paistab neile kui õrnem sugupool valib elukaaslaseks „põdra“. Miks siis heidetakse hõimuvendadega ühte?   

Vahetusüliõpilasena Soomes olles oli minuga ühel kursusel Nelli (53), kes kohtas oma kaasat Eestis. Mees oli eesti soomlane. Üsnagi haruldane nähtus sügaval nõuka-ajal, kuid esines siiski. Nende puhul ei mänginud suhte alguses rahvus mingit rolli, kuna mõlemad olid pärit ühest kohast ning kasvanud sarnases keskkonnas. Nad elasid ligi kakskümmend aastat tavalist pereelu Sillamäel, seal kasvatati ka oma lapsed. Ajal kui piirid lahti läksid, sai mees Soomes esivanematelt päranduse ning nad otsustasid kolida. Nellil pole olnud kerge – soome keel on temaealisele kõrgetasemeliseks omandamiseks raske. Õnneks on lahe taga väga heal tasemel koolitusvõimalused ning riik toetab igati elukestvat õpet ja enesetäiendamist kursustel. Eesmärk naasta kultuurisfääri tööle on peale aastatepikkuseid õpinguid reaalsuseks saamas ning vahepealsest kolimisest, õpingutest, uue keskkonnaga harjumisest tingitud stress ja suhtepinged paistavad läbi saavat ning Nelli on oma mehe kodumaa omaks võtnud.

{:326237 width=120 height=90 align=left}Sealsamas õpingutel oli minuga uusi kogemusi saamas Leili (27). Üliõpilasvahetust planeerides naersid tuttavad tihti: „Lähete põtru jahtima või?“. Mul oli selleks ajaks elukaaslane juba leitud ning põhivihjed suunati Leilile. Loomulikult välistas ta sellise võimaluse täiesti, sest ausalt öeldes olime me toona soomlaste ja Soome suhtes üsna eelarvamuslikult meelestatud. Meie sealsel kursusel oli palju vanemaid tudengeid, kes olid otsustanud eriala vahetada. Ootamatul kombel olid nad üle ootuste mõnusad ja ei vastanud absoluutselt kodumaal levinud ettekujutlusele tüüpilisest soomlasest, kelle põhihobi on olla vastik, nõme ja jommis. Nii armuski toona 21-aastane Leili meie kursusevenda Anttise, kes oli siis 38-aastane. Mehe vanus selgus kogemata, sest välimuse põhjal otsustades paistis ta vähemalt kümme aastat noorem. (Eks Põhja-Soome külmas säilib kauem värske ka!) Nende vahel oli juba alguses märgatav tõmme ning kõik põhjused – vanusevahe, kultuurilised, keelelised jm. kahvatusid armastuse ees. Peale üliõpilasvahetuse aja möödumist külastasid noored teineteist nii tihti kui õpingud ja töö seda võimaldasid, kuid Leili elas sellele vaatamata üle sügava depressiooni ning sõi isegi hingevalu leevendavaid rohtusid. Ka Anttiga e-posti teel suheldes sai selgeks, et mehe emotsionaalne olukord oluliselt parem pole, kuid erinevalt Leilist oli temal plaan, mis andis lootust ja jõudu. Antti nimelt külastas aktiivselt juveelipoode, leidmaks kallimale ideaalset kihlasõrmust. Soomes leitud tutvuste abil sai Leili armastatu kodumaale praktikakoha ning peale diplomi kaitsmist peeti Viljandi Jaani koguduses intiimne ja imearmas laulatus. Sõbratar elab juba viiendat aastat õnnelikult oma abikaasaga Sotkamos, sest tema oli sealse olustikuga juba harjunud, kuid eesti elukeskkond ja keel Anttile võõras.

Soome kogemuse juurde kuulub ka paaripäevane tutvus vene naisega, kes kannatas oma Karjala soomlasest ahistavat meest vaid selleks, et saada Soome elamisluba. Ta luges lausa päevi, kaua peab veel vastu pidama. Mul oli teda raske mõista, kuid Tatjana (neljakümne ringis naisterahvas) rääkis, et miski pole nii hirmus, kui võimalus, et ta peab Venemaale tagasi minema. Põgusa tutvuse ajal kuulsin ka, et alguses olid lilled, romantika ja austus. Kahjuks või õnneks pole ma teda rohkem kohanud ega teagi, millega lugu lõppes. Võibolla on mõni halb natuke parem kui teine halb. Lõppude-lõpuks on sellised suhted olenemata vabandustest ja ettekäänetest igaühe oma vaba valik.

Armastus ei tunnista riigipiire ega vanusevahet. Sama võib öelda ka häda ja vaesuse kohta. Lihtsam on siiski aktsepteerida esimest põhjusena, miks lahkuda, kui teist vabandusena, et põgeneda.