Teele: võib järeldada, et ma olen toitunud ja treeninud õigesti

Teele: võib järeldada, et ma olen toitunud ja treeninud õigesti

Selles artiklis räägin teile oma uuest ja superägedast trennikogemusest ja pisikesest eksperimendist, mille tegin treener Kristjani soovitusel viimase nädala jooksul oma toitumises. Samuti jagan teiega tagasisidet, mille sain Lätis, külastades dr Guno Havensone’i.
 

Selles artiklis räägin teile oma uuest ja superägedast trennikogemusest ja pisikesest eksperimendist, mille tegin treener Kristjani soovitusel viimase nädala jooksul oma toitumises. Samuti jagan teiega tagasisidet, mille sain Lätis, külastades dr Guno Havensone’i.

Mõni nädal tagasi külastasin esmakordselt Arctic Spordis trenni nimega ArcticBoxing. Šokk, mis ma sellest trennist sain, oli kergelt öelda võimas, loomulikult positiivses mõttes. Olin end vaimus valmis pannud tavaliseks rühmatreeninguks nagu ikka, aga ees ootas mind hoopis midagi muud. Pidevalt kindlates trennides käies harjub ära sellega, mida kusagil tehakse jne. Samuti paneb ajakava omad piirid, millistesse treeningutesse jõuan. Kui sügisel trennides käima hakkasin, mõtlesin küll, et kindlasti proovin ära enamuse pakutavaid trenne, siiamaani ei ole ma seda jõudnud veel teha. Sellepärast oligi ArcticBoxingu külastamine üle pika aja väga värskendav kogemus. Uudne oli juba see, et tunni alguses tuli suurt kasvu treener Margo Liivo keset saali ja ütles: “Hakkame siis jooksma.“ Tegelikult ei ole selles ju midagi imelikku, et trennis joostakse, rühmatreeningutes aga seda tavaliselt ei tehta. Kui tavaliselt rühmatreeningutes teeb treener enamuse ajast saali ees trennisolijatega kaasa, siis selle treeningu puhul näitas treener kõigepealt harjutuse ette ja siis hakkasime meie harjutust sooritama. Nii saab treener paremini korrigeerida trennitulijate harjutuse sooritust, kui miski peaks liigutuses valesti olema. Samuti meeldis mulle selle trenni intensiivsus, pisut üle tunni ajaga kaotasin 766 kcal, mis on väga suur number. Mitte et ma nende numbrite pärast trennis käiks, see lihtsalt väljendab hästi, kui meeldivalt raske trenniga oli tegu. Samuti oli väga huvitav, kuidas treener motiveeris pingutama ja endast maksimumi andma: „Tuleb, tuleb, ja löögid ei tohi olla mitte uimased, vaid ikka korraliku löögi moodi.“ Löögid selle pärast, kuna antud trenni põhiosa koosneb taipoksi tehnikast, kuhu kuuluvad käe-, jala-, põlve- ja küünarnukilöögid.

Nüüdseks olen ära käinud ka Lätis dr Guno Havensone’i vastuvõtul. Tema arvates võin oma tulemustega väga rahule jääda. Alates sügisest, kui ma dr Havensone’i külastasin, on mu kehalt kadunud 7,2 kg, millest 7,0 kg on puhas rasv. Antud tulemus on väga hea selle poolest, sest see tähendab seda, et ma ei ole kaotanud lihasmassi. Võib järeldada seda, et olen toitunud ja treeninud õigesti, mille peale ka tema ütles, et võin suure aitäh oma treener Kristjanile öelda:).

Alles eelmises artiklis rääkisin teile, et hakkasin oma menüüsse lisama süsivesikuid pruuni riisi ja tatra näol. Viimane kord aga Kristjaniga kohtudes tegi ta minu menüüs taas korrektuure. Ja mitte pisikesi, nimelt soovis ta, et ma katsetaksin nädal aega äärmiselt süsivesikutevaest toitumist. See tähendas siis suuremat rasva ja valkude osakaalu toidus. Seda ma ka tegin, ilma süümepiinadeta lisasin pannile seakaelakarbonaadi praadides palmirasva. Ja usute või mitte, kaal ei tõusnud. Muidugi on see taas eksperimenteerimise küsimus. Kui mõni inimene ütleb, et tema ei suuda hommikuti süüa, rääkimata siis rasvasest lihatükist, siis minuga on lood hoopis vastupidi. Võin oma hommikut alustada kohe korraliku söögiga. Rõhutan, et sõna rasvase all ei mõtle ma taimseid rasvu! Vaid ikka häid ja kvaliteetseid rasvu, nagu on seda palmirasv, oliiviõli ja kookosrasv. Idee, miks ma seda katsetan, seisneb selles, et saades oma energia aeglaselt imenduvatest toiduainetest, nagu seda on rasv ja valgud, ilma süsivesikuid olulisel määral tarbimata, ei lähe saadud rasvad rakkudesse, sest selleks, et need rakkudesse läheks, peab olema toidus süsivesikuid, mis nad sinna transpordiks. Siit saab teha kerge järelduse: kõige suurema teene, mis inimene endale teha saab, on süüa süsivesikuid ja rasvu koos, minule assotseerub sellega kohe näiteks muffin: magus, rasvane ja pungil süsivesikuid. Nagu ka ühes filmis kunagi öeldi: „It goes straight to your ass“, ehk rakkudesse ja tegelikult nii ongi!

Kõige raskemad päevad minu jaoks olidki teine ja kolmas päev, nii nagu Kristjan ütleski. Ma nägin isegi unes šokolaadi:D. Aga edasi läks asi juba palju kergemaks. Ma võin tõesti öelda, et inimese keha on ikka huvitav küll. Kui arvame, et ei suuda millestki mitte kunagi loobuda, siis tegelikult on see ainult peas kinni. Minu jaoks tundus võimatu alustada oma päeva teega, kuhu ma ei ole lisanud mett. Selle nädala raames ma seda tegin ja paari päeva pärast olin ma unustanud, et seda kunagi üldse tegin. Järgmine kord kirjutan teile täpsemalt, mida ma sõin ja millal täpsemalt.

Lugedes eelmise artikli kommentaare, pani mind üks neist kulmu tõstma. Nimelt: “Aga kas siis praetud kanafilee polegi rasvane? Seda ju praetakse õliga.“ Ma olen tegelikult sügisest saadik rõhutanud, et rasvu ei tuleks sugugi mitte karta. Vaid vastupidi, head rasvad on väga teretulnud:).

Kaal: 78,5→77,7

Imelist kevade algust!

Teele