Britta lugu: anoreksia rikkus mu elu ja tervise

Britta lugu: anoreksia rikkus mu elu ja tervise

Minu tulevikuplaanid olid täiesti lihtsad ja tavalised. Soovisin lapsi, armastavat meest ja ilusat kodu. Kuid mu unistused on jäänud vaid unistusteks, mis ei täitu vist kunagi. Kõik sai alguse väga ammu, mida ma mäletan kui eilset päeva. Peale põhikooli läksin linna gümnaasiumi õppima.

Minu tulevikuplaanid olid täiesti lihtsad ja tavalised. Soovisin lapsi, armastavat meest ja ilusat kodu. Kuid mu unistused on jäänud vaid unistusteks, mis ei täitu vist kunagi. Kõik sai alguse väga ammu, mida ma mäletan kui eilset päeva. Peale põhikooli läksin linna gümnaasiumi õppima.

Ma ei olnud kõige koledam türuk, jäin päris paljudele silma oma pikkade juuste ja suurte silmadega. Uues koolis tutvusin ühe väga silmapaistva poisi Marekiga, kes käis minuga samas klassis. Meist sai ideaalne paar. Ma arvasin, et me oleme kokku loodud. Meil olid omad suured tulevikuplaanid. Mu vanemad olid temasse väga kiindunud ning meie suhe toimis tülideta. Kõik muutus aga aasta hiljem. Suvel otsustasin vahetada beebipillid plaastrite vastu välja. See tundus lihtsam ja mugavam variant. Endalegi mittemärgatavalt hakkasid mu kõhupiirkonda ja reitele lisasentimeetrid juurde tekkima. Ning kui oli käes jälle 1. september, et 11. klassi minna, tegi mu poiss-sõber mulle väga valusa märkuse peale aktust: “Nägid seda uut tüdrukut, kes meie kooli tuli? Sa olid kunagi sama ilusa kehaga, aga nüüd veered sa ringi nagu kakuke.” Ma lasin selle märkuse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kodus üksi olles läksin kohe kaalu peale ja oh sa üllatust – ma olin endale märkamatult juurde võtnud 9 kg. Minu 50 kg oli saanud 59 kg (olen 170cm pikk). Enda meelest ma ei näinud üldse jube välja, vaid just kurvikam ja oli ka natukene rohkem liha luudel. Aga minu kahjuks ei arvanud mu poiss-sõber hästi minu kaalutõusust. Meil tekkisid suured tülid ning hiljem ta lausa vältis mind. Kuulsin meie ühiselt tuttavalt, et ta peab mind liiga paksuks ja ta tunded on kadunud minu vastu, sest ma meenutavat sefiirikoogikest. Suures šokiseisundis otsisin ma Mareki üles ning karjusin talle kõik näkku, mida ma temast arvan. Sellele järgnes kohene lahkuminek.

Ei läinud palju aega mööda, kui leidsin ta koolis nurgataga amelemas meie kooli uue saleda neiuga. Mu maailm purunes kildudeks, sügaval sisimas ma lootsin, et me lepime uuesti ära ja kõik saab korda. Aga nii see kahjuks ei läinud. Kui saabus jõuluvaheaeg, otsustasin ennast käsile võtta. Lootes, et kui ma saan ennast 50 kg peale tagasi, siis Marek ehk tuleb minu juurde tagasi ning jätkame sealt, kust meil pooleli jäi. Mu elu tundus ilma temata tühi ja mõttetu. Süda karjus sees ning mõistus käskis midagi ette võtta. Nii siis saigi alguse minu suur näljapaast.

Selleks ajaks aga näitas mu kaalunumber hoopis 65 kg. Hakkasin tegema tohutult trenni, enne kooli minekut ärkasin kell kuus üles, et jooksma minna. Peale kooli läksin koju, pistsin paar viinerit või mõne puuvilja nahka ning jooksin aeroobikasse. Õhtul koju saabudes õppisin kiirelt ära ning läksin jooksma või tegin kodus 1h võimlemist. Ja nii möödus tervelt aasta. Endal oli kogu aeg siht silmade ees ning loobuda ma ei suutnud, sest peavõiduks pidi olema ju Marek. Aga ka nii ei läinud. Aasta hiljem kaalusin ma 43 kg, mu juuksed langesid välja, olin pidevalt haiglas, kuna mul oli kaks korda ajukelmepõletik, neerud streikisid, menstruatsioon jäi ära. Marek tundis vaid mulle kaasa ja mainis pidevalt, et ma näen väga haiglane välja. Aga ise ma mõtlesin, et seda ta ju tahtiski. Miks ma talle ikka enam ei kõlba?

Nüüdseks on möödas sellest palju-palju aastaid ja mida ma sellega saavutasin? Selle, et mu menstruatsioon pole siiani taastunud ning mul on vaid 10% võimalus, et saan tulevikus lapsi. Mu neerud on haiged, juuksed hõredad ja istun alatihti haiglas oma mao pärast, sest toit ei püsi siiani korralikult sees (kuigi kaalun jälle 57 kg). Mu silmaalused on mustad ja liigutada ennast väga ei jaksa, kuna lihased pole tänini eriti taastunud. Elan täiesti üksinda, kuna mitte ükski mees ei vaata mu poole. Nii et kulla noored naised, kes te ennast näljutate, sööte mingeid imetablette, peate ekstreemseid dieete. Te loodate kaaluda ja välja näha nagu need naised, keda me iga päev näeme meedias, aga see ei pruugi olla seda väärt!

Hoidke oma keha, armastage ennast sellisena, nagu te olete ning ärge nukrutsege, kui keegi arvab, et te olete paks. Igaühel oma arvamus. Kellegi teise jaoks võite te olla kõige ilusam inimene. Ärge rikkuge ise ennast ega enda elu!

 

Buduaarile Brittalt

 

PS! Kui sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee, Iga avaldatud loo eest honorar €10.