Kirjutusvõistluse võitja! Luisa lugu: palat nr 16

Tee siia on olnud pikk ja käänuline. Kõige käänulisem oli see viimane trepp – kõver ja sopistusi täis ja miljon võimalust ots ringi pöörata ning põgeneda. Põgeneda elu eest ja minna tagasi oma masendavasse tühja maailma.

Ma ei murdunud, marssisin õe kannul turvauksest sisse ning vaatasin aralt enda ümber ringi. Lohkuvajunud diivanitelt paistis mõni turris juustega peanupp ja pidžaamakaelus, televiisorist kostus mingi suvaline telenovela. Pole päris kindel, kas see oli minu ettekujutuse vili, aga mulle näis, et õhk on paks medikamentide õõvastavast haisust. Väga tõenäoline, et seda õhkus ka minust – kaks nädalat teevad oma töö. Doosi oli ju järjest suurendatud ning minu ümber oli tekkinud beežikasroosa õhumull. See pole kuigi tugev, ikka juhtub, et mingi asi lööb sellesse augu ning ma ei taju ka, kust need asjad minuni jõudsid. Aga eks selle väljauurimiseks ma siin olengi. 

Ruumis olid veel inetud punasest plastmassist tooli ja iga lauda ehtis üksik tühi soolatops. Just nimelt tühi, ei oskagi kohe pakkuda, kas tegemist oli planeerimata kokkusattumuse või mingi veidra sõnumiga, mida patsientidele edasi anda sooviti. Sool iseenesest on ju surm ning ega need inimesed, kes erinevatel põhjustel otsaga siia asutusse jõudnud, pole ka erand. Surnuna elavad laibad, käed-jalad küljes, aga mõistus ei tööta nii nagu võiks. Pealtnäha võib elada, aga ei ela. Eks mõnegi näost peegeldas seda, et ta on siia suisa poole kohaga sisse kirjutatud. 

See ei süstinud minuses lootust. Uhkus tahtis ju ego upitada ning öelda, et minuga on teisiti – mina saan kõik kiirelt korda ning lahkun lippude lehvimise ja fanfaarihelina saatel õige pea. Terve ja säravama. 

Mind viidi palatisse nr 16 – mitte midagi ütlev number. Palatis oli üks naisterahvas juba ees. Nägin teda õige vähe, sest ta oli endale teki silmini tõmmanud ja korrektsed kingakesed lebasid teineteise kõrval voodi serva all. Tundus nagu tavaline keskmine inimene tänavalt, hästiriietatud seejuures. Aga olin endaga teinud diili, et ei anna inimestele hinnanguid – see ei ole mitte kedagi iial kuskile viinud. Mind eriti, kes ma sõltun teiste arvamusest ja hinnangutest nii palju.

Terve esimese päeva pidin täitma ankeete, meeletus koguses ankeete. Vestlemine toimus kahe erineva õega ja kahe arstiga, ma ei hakka mainima üldse vastuvõtus olevaid arste-õdesid. Kõik inimesed katalogiseeritakse üldmääraste näitajate alusel gruppidesse ja vastavalt sellele valitakse raviplaan. Ma pole kindel, kas see on minu jaoks. Aga ma ei anna veel alla ja proovin neile võimaluse anda, iseendale ka. Toidukorrad on kollektiivsed ja süüakse surmvaikuses, aga mitte sellepärast, et toit oleks püha, vaid et tegemist on tõeliselt depressiivse tegevusega. See ei ole selline vaikne meditatiivne vaikus, vaid agooniline närimine. Kui ei näri enda kõri ja enesehinnangu kallal, siis närid näiteks õuna. Positiivsem variant vist igal juhul. Närida õuna nii, et vesi silmast väljas, kuigi tegelikult tahaks aknast alla hüpata. 

Söögiaegade vahepeal pidin olema arstide vaateväljas, st mitte peitma end oma palatisse. Leidsin riiulist 1999. aastast pärit ajakirju, mida olin juba varem näinud. Nendes samades ajakirjades olevad glamuursed inimesed olid minu teismelisaja iidoliteks – kõikvõimsad, säravad, teotahtelised ja kindlasti heas vormis. Saledad ja sihvakad. Ma leidsin sealt väikese artikli Aigi Vahingust, tsiteerin: “Aigist hoovab meie ajale defitsiitset soojust ja südamlikkust, samas oma tegemistes läbinisti asjalik ning huumorimeelne, kui suu avab.  Ja veel: erinevalt minust ja võib-olla ka Sinust, kallis lugeja, ei levi Aigi kohta ühtegi kuulujuttu, isegi kadedusest on ta jäänud puutumata, musti varje tema kirgas kogu ei heida. Aigist räägitakse head.”

Musti varje tema kirgas kogu ei heida. Tõesti – minustki räägitakse head. Päikseline ja kogu aeg heas tujus tüdruk, kel on julgust ja südikust ja pealehakkamist. Ja mis on selle all? Katkine, ebakindel olevus, kes ei suuda teistele otsagi vaadata, sest kardab, et teda nähakse läbi. Nähakse nõrka ja abitut olendit. Enesehaletsus on see, mille külge ma ennast sidunud olen. Nagu väikene laps, kes ma enam ei ole, ootan, et keegi või miski mind terveks raviks. Et ma saaksin siis särada. Miks ma küll hetkel ei sära? Mis on puudu? Mida tahab see haigus mulle öelda, milleni ma pean jõudma? Iseendani? 

Rühmateraapia ja käsitööring olid päris toredad, aga siis hakkasingi aimama, et ma olen teistest natuke erinev. Ego ütleks, et eriline hull, aga tegelikult ei ole ju. Kõikidel peast sõgedatel on selline arusaam, et mitte keegi ei mõista neid selles hädaohus ja ühtlasi ei saa keegi aidata. Tegelikult on see vabandus, mida mõnel juhul isegi aastaid oma nõrkuse kaitsmiseks kasutatakse – hirm loobuda turvalisest nõiaringist ja hakata päriselt elama, vastutama ja tundma. 

Olin siin, söömishäirete osakonnas – oma uue elu esimesel päeval ja hirm tahtis silmanägemist ära võtta. Aga sisimas julgesin ma endale esimest korda elus tunnistada, et vajan abi. Ja usku ning armastust.