Maarja-Liisa lugu: ma olen söömisest sõltuvuses

Nii kaua kui end mäletan, olen alati süüa armastanud - maitsvad praed, magusad šokolaadid ja maiustused, mõnusad õhtused näksid... Oh ei, ma ei ole ülekaaluline. Olen normaalkaalus: 165 cm pikk ja kaal näitab sinna 65 kg kanti. Ent mu keha pole kunagi ideaalne olnud, proportsioonid ei ole paigas, kuna probleemseim osa - kõht - tungib alati esile, ja ka käsivarred on naise keha kohta ilmselgelt liiga matsakad. Jah, ma ei ole oma kehaga rahul, isegi vihkan seda. Jälestan oma suurt „õllekõhtu“. Miks ma siis midagi ette ei võta? - tekib kohe küsimus. Olen kordi ja kordi proovinud, kuid alati lõpeb see üsna kiirelt meeletu õgimisega.  

Olen palju mõelnud, miks ma ei suuda toituda normaalselt nagu enamik inimesi. Minu puhul toimib see enamasti nii: pean kolm päeva järjest ranget dieeti, neljandal päeval patustan veidi ning sama päeva õhtul söön ära kõik, mis külmkapist ja panipaikadest leian. Lähen magama suure süütunde ja iiveldusega, ise mõeldes, et see oli väike tagasilöök ning homsest olen jälle tubli. Kuid siis järgneb umbes nädalaajane ohter õgimine, kuniks dieedipäevad jälle algavad.

Minu keha ei ole ilus, kõht lotendab alati üle püksiääre - kui ütlen, et mu kõhuümbermõõt on 98 cm, aga nt jalad on üsna peenikesed, siis saate vast aru, et seis on ikka üsna halb. Ja ka ülakeha on paksude ja vormitute käsivarte pärast väga proportsioonist väljas. Tihti, kui kuskil jalutan ja oma peegelpilti näen, läheb mul tuju nii ära, et lähen koju tagasi - ja hakkan muidugi suurest masendusest sööma. Kindlasti paljud inimesed mõtlevad, et oma viga, kui toit nii väga meeldib. Jah, tunnistan, on tõesti minu viga, kuid ma ei saa sellest nõiaringist lihtsalt kuidagi välja. Sellist aega on väga vähe, kui ma söögiga seotud ei oleks. Kui parajasti midagi kurgust alal ei kugista, siis on mu mõtted alati sellel, mida head poest saaks ja mis mul ikka kodus leiduda võiks. Ja ma ei räägi sellest, et ära süüa need maitsvad küpsised köögilaual ja paar õuna külmkapist, vaid hävitada see kapsas, maisipurk, tuunikalakonserv, banaanikobar ning singitükk - ja vabalt need kõik korraga. Mitte et mul kõht tühi oleks, vaid mul on lihtsalt vajadus kogu aeg midagi süüa, ma isegi ei mäleta, kuna viimati nälga kui sellist tundsin. Tunnen vaid isu, kogu aeg ja kõige järele. 

On olnud olukordi, kus tunnen oma söömahoogude ja õgimise pärast suurt piinlikkust. Näiteks kui vaatame poisiga filmi, siis temale piisab ühest colast ja krõpsupakist. Mina pean aga saama lisaks sellele ka šokolaadi, koogikesi ja maitsma kindlasti ka seda arbuusi, mis päeval turult sai ostetud. Piinlik, et söön isegi rohkem kui mu poiss. Või kui veedame sõbrannadega aega veini seltsis, kust ei puudu ka mõningad maiustused või näksid, siis kõikidel  tuleb mingi aeg piir ette ja nad ütlevad „Ma ei jaksa enam, mul on kõht nii täis“ või „Mulle küll aitab, sest pean dieeti", mina aga mõtlen vaid oma peas, kas oleks normaalne veel mõni peotäis küpsiseid võtta... 

Nüüdseks olen juba ammu aru saanud, et selles vallas puudub mul igasugune iseloom, ja võistluses toiduga jään mina alati kaotajaks. See viib mind meeleheitele (ja tavaliselt veel rohkem sööma). See on metsik, mis koguseid ma korraga ära õginud olen, seejuures ei pea söödud toit mulle isegi maitsema. Soovin üle kõige, et leiaksin mingi lahenduse või abi lahendamaks oma probleemi. Olen väsinud olemast pidevalt morn ja eneses pettunud, tahan olla õnnelik ja tunda enda üle uhkust. Tahaksin nii väga osta endale normaalseid riideid, mitte ainult pluuse, mis kõhupiirkonnast lohvakad oleksid. Ning ma ei taha enam kogu aeg istudes käsi n-ö kaitsepositsiooni panna - sest see varjab mu kõhtu. 

Buduaarile Maarja-Liisa

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.