Reklaam sulgub sekundi pärast

Mirteli lugu: mulle meeldib süüa, seega poleks uskunud, et mul anoreksia diagnoositakse

Olen alati arvanud, et anoreksia on selline haigus, mis on inimestel, kes näljutavad ennast. Mulle on alati meeldinud süüa, eriti magusat, ja seega poleks uskunud, et mul võib kunagi anoreksiaga üldse pistmist olla...

Olen alati arvanud, et anoreksia on selline haigus, mis on inimestel, kes näljutavad ennast. Mulle on alati meeldinud süüa, eriti magusat, ja seega poleks uskunud, et mul võib kunagi anoreksiaga üldse pistmist olla...

Minu haigus sai alguse 2007. aastal. Olin rase ja raseduse ajal tekkisid kõhuvalud, algul ei saadud aru, miks need kõhuvalud on (rasedusega oli kõik korras, analüüsid korras). Aga üks kord sattusin erakorralises õige arsti juurde, kes ütles, et mul võivad olla sapikivid. Lasin uurida ja diagnoosiks olidki sapikivid. Kuna olin 5. kuud rase, siis ei tahetud operatsiooni teha ja sain soovitused süüa korraga vähe, vältida rasvaseid/vürtsikaid toite. Ma hakkasingi dieeti pidama ning selle tõttu ei saanud ma nautida rasedust. 

Sünnitasin armsa poja ja kahe nädala pärast tehti operatsioon, kus eemaldati sapipõis koos kividega. Sain ikka soovitused, et võib-olla kõike toite ei saa süüa (eriti rasvaseid, raskesti seeditavaid). Nii ma mõtlesin ja katsetasin söökidega  vältisin praetuid sööke, suitsutatud tooteid (suitsuvorst/-sink) ning peamiselt sõin väikeseid koguseid ja piimatooteid. Kuna kõhuvalud olid vahepeal ikka, siis käisin uutel uuringutel, kus sain diagnoosiks refluks. (Reflukshaigus on tõsine haigus, mille puhul tõuseb maohape maost söögitorru – toim.) Hakkasin ravima Omeprasooliga (Omeprasool on maohappe moodustumist pärssiv mao- ja sooleravim – toim.) ja järgisin ikka arstide soovitusi süüa väikeseid kogused. Olen olnud kogu aeg väikese kaaluga, isegi raseduse ajal ja ei teinud sellest suurt numbrit. Aastaid olin 50 kg 164 cm pikk ning olin endaga rahul.

Kuid kõik muutus 2011. aasta sügisel. Tekkisid kõhuvalud, pöördusin peaaegu iga nädal haiglasse. Sain vastuseks, et kõik analüüsid korras ja ju see seotud minu refluks-gastriidiga. Minu enesetunne aina halvenes, kaal langes jne. Mul on hea perearst, kes suunas mind igale poole uuringutele ja iga kord ta küsis, et ega ma ei pea end paksuks jne. Loomulikult ei pidanud ma paksuks, sest kahe kuuga võtsin alla 6 kg ja ma nägin, kui kole ma välja näen. 

Kuid perearst lasi mul teha ühe testi ja selgus, et mul on tugev depressioon koos paanikahoogudega ning ärevushäiretega. Panin end kirja psühhiaatri juurde Tartus Raja tänavale. Sai sealgi ära käidud ja sain antidepressandiravi. Kuid mu olukord ei paranenud, kaal langes 41 kg-le. Lasin uurida südant, kõhust tehti kompuuteruuring jne. Mul käis tihti kiirabi kodus või läksin ise erakorralisesse. Ma ei saanud magada, mul oli kogu aeg külm, mul langesid juuksed välja, mul oli kogu aeg ärevus ja tunne, et kõht valutab. Ja kuna oli tunne, et kõht valutab, siis ma ka ei söönud (minu päevane söök oli 1-2 kohupiimakreemi, 1-2 keedukartulit kastmega). Ma toitusin rohtudest (ma ei julenud ilma rohtudeta mitte kuhugi minna), päevas sõin 20-25 tabletti (seal olid valuvaigistid, rahustid, maorohud, vitamiinid). 

Kaks kuud oli möödunud, kui hakkasin antidepressante võtma ja oma depressiooniga tegelema (käisin psühholoogi juures, käisin värskes õhus, taastusravis), kuid olukord oli halb, seega vahetasime arstiga rohtu. Uuest rohust oli möödas kaks kuud, kui hakkasin natukene paremini end tundma – hakkasin rohkem sööma, sest ma ei tundnud enam kõhuvalu, kuid kaal oli langenud ikka 40 kg-le. Hakkasin ise väga muretsema, uurisin internetist söömishäirete kohta, kuid mulle ei tundunud, et mul oleks buliimia ega anoreksia. Arvasin nii sellepärast, et peeglisse vaatadates nägin, kui kole ma olen ja tahtsin juurde võtta, mulle meeldis süüa (eriti armastan magusat). Võtsin ise ühendust söömishäirete arstiga dr Pennariga. Kirjutasin talle oma loost ning ta kutsus mind enda vastuvõtule. Paari päeva pärast läksingi kokkulepitud ajal tema kabinetti ja sain suure šoki, kui ta diagnoosis mulle anoreksia. Mäletan, et ütlesin: „Mul ei saa see olla, mul ei ole selliseid sümptomeid, ma tahan kaalus juurde võtta, mulle meeldib süüa jne,“ siis ta seletas, et ka anoreksial on erinevaid vorme, minu oma oli lihtsalt piirav söömine.

Loomulikult minu olukord oli selline, mis nõudis haiglaravi. Sain haiglasse nädala pärast ja olin seal kokku 60 päeva. Mul oli haiglas väga hea olla, seltskond oli sõbralik (hea oli rääkida oma depressioonist ja söömisest, sest kõik mõistsid seda, sest igal teisel oli sama diagnoos) ja loomulikult ravimeeskond oli toetav ja abivalmis. Haiglas võtsin ilusti juurde ja julgesin süüa selliseid toite, mida ma polnud aastaid söönud (suitsusink/-vorst). Kahjuks pärast haiglat olen sinna samasse osakonda sattunud kaks korda, kuna oli suur tagasilangus ja teisel korral olid analüüsid väga korrast ära (oli tekkinud aneemia).

Ma ei saa öelda, et olen täitsa terve, kuid tervenenud kindlasti. Sest jätkuvalt käin toitumisnõustamisel ja arsti juures vereproove andmas ning oma söömispäevikut näitamas. Loodan ja usun, et saan sellest võitu!

 

Buduaarile Mirtelilt

 

Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Parimad lood avaldatakse Buduaari lehel ning parimatest parim võidab endale ajakirja Buduaar Shoppingu aastatellimuse ja Maxeylash ripsmekasvu soodustava seerumiÕnneliku võitja kuulutame välja 18. oktoobril.