Toitumis-teadlane Mai Maser suhkru olulisusest meie toidulaual

Toidusüsivesikud on organismi peamiseks energiaallikaks, mis peaksid moodustama 55-60% päevasest energiavajadusest. Keskmisele inimesele on aga tihti teadmata, kui palju ja millist suhkrut erinevad toiduained sisaldavad ning miks valge suhkur pole hea. Toitumisteadlane Mai Maser räägib selle teema alljärnevalt lahti ning kutsub üles inimesi rohkem tootepakenditelt toitainetekohast infot lugema.

Keemilise molekuli suuruse järgi on tuntud kolm süsivesikute põhirühma:

*monosahhariidid ehk monoosid (glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur)

*disahhariidid (sahharoos ehk lauasuhkur, laktoos ehk piimasuhkur, maltoos ehk linnasesuhkur)

*polüsahhariidid (tärklis, kiudained).

Mono- ja disahhariidid, kuhu kuulub ka sahharoos, annavad toidule magusa maitse ja muudavad selle isuäratavaks. Järgides tervislikku dieeti peaksid mono- ja disahhariidid moodustama päevasest energiavajadusest 8-10%, tärklise osakaaluks peaks jääma aga kuni 50%. Tihti aga kiputakse magusaga liialdama. Inimese keelel on rohkesti maitseretseptoreid ning alates rinnapiima magusast maitsest ollakse selle maitsega juba evolutsiooniliselt harjutud ja liialdamine on kerge tulema, kuigi inimkonna ajaloos on rafineeritud sahharoosi ülemäärane tarbimine suhteliselt uus tendents.

Sahharoos, kõige enam levinud suhkru liik

Suhkrust rääkides peetakse selle all enamasti silmas sahharoosi. Ka toiduvalmistamisel kasutatakse peamiselt tavalist rafineeritud suhkrut.

Sahharoosi leidub pea kõikides taimedes, rohkem aga suhkruroos ja suhkrupeedis. Sahharoos koosneb kahest lihtsuhkrust – fruktoosist ja glükoosist, mis mõlemad on organismile vajalikud. Näiteks ajutegevuse energeetiliseks tegevuseks on vaja glükoosi, veresuhkru normaalse taseme hoidmiseks on aga vajalik toidust saadud sahharoos. Samuti on sahharoosi vaja spermatosoidide elujõu tagamiseks. 

Oluline ongi jälgida, et organism saaks sahharoosi parajas koguses, mitte vähem, ega ka rohkem. See tähendab, et toitainete saamine peab olema tasakaalus ning ka ühe toitainegrupi sees tuleb hoida soovitatud vahekorda.

Kui piirduda toidusoovitustes antud suhkru kogusega, mis on 2-4 portsjonit päevas (näiteks 4-8 tl suhkrut või 1-2 klaasi limonaadi), siis tuleb organism sellega edukalt toime (Eesti toitumis- ja toidusoovitused, Tallinn 2006). Inimene saab meeldiva maitseelamuse ja mitmekülgse ning tasakaalustatud toitumise korral saab keha kõik vajaliku. Oluline on meeles pidada koguseid, õiges koguses tarbituna ei ole suhkur organismile kahjulik.

Süsivesikute tarbimisega tuleb piiri pidada

Valgest suhkrust on rafineerimise käigus eemaldatud kõik vitamiinid, mineraalid ja kiudained. Selle tarbimisel toimub väga kiire glükoosi imendumine verre, mis nõuab organismilt veresuhkru taseme normi viimist ja insuliini tootmist. Kuna valge suhkur on toitainevaba, peab keha suhkru metaboliseerimiseks “laenama” puuduvad vitamiinid, mineraalid ja teised toitained oma kudedest. Kui tarbitavate kogustega ei liialdata, saab organism sellega kenasti hakkama. Liialdamise puhul aga kiputakse liialdama ka rasva tarbimisega. Kehalist aktiivsust vähendatakse ja kui lisandub veel vastav geneetiline eelsoodumus, siis võivadki realiseeruda mitmed haigusriskid.

Süsivesikutega, kaasaarvatud suhkruga, liialdamine soodustab rasvumist, II tüüpi diabeedi kujunemist, tõstab verelipiidide taset ja soodustab südame-veresoonte haiguste teket ja  suurendab hambakaariese tekke ohtu.

Kuna paljud riigid Euroopas ja Põhja-Ameerikas on hädas ülekaaluliste inimeste arvu kasvuga, siis otsitakse nii selle põhjusi kui ka häid lahendusi. Inimesed liiguvad järjest vähem ja füüsilist tööd tehakse veelgi vähem. Organismi energiakulu muutub järjest väiksemaks, aga söögikogused ja sealt saadav energia on jäänud samaks või lausa kasvanud.

Suhkru tarbimisel on aga toeks toitumissoovitused ning samuti tuleb jälgida toidukaupade märgistust, kuna suhkrut sisaldavaid tooteid on päris palju.

Buduaarile Mai Maser