Naiste korvpall

Miks väidetakse, et Eesti naiste korvpall on välja surnud? Tegelikult ei ole see absoluutselt nii. Iga aastaga osaleb aina rohkem võistkondi ja ka konkurents on päris tihe. Neiud/naised teevad vähemalt 3-6 korda nädalas trenni, et saada paremaks mängijaks. Mõned võtavad korvpalli hobina, aga on ka neid, kes tõesti tahavad sellel alal läbi lüüa.

Samuti on aastaid väidetud: „Korvpall on meeste mäng, naiste korvpall ei püüdle selle mängu poolegi!“

Üks põhjuseid, miks just mehed alavääristavad naiste korvpalli on vastassoost isikute välimus. Pole harjutud nägema olukorda, kus üks tibi, endal solaariumipäevitus ja ilus nägu/keha mängib korvpalli ja veel vägagi hästi. See on lihtsalt utoopiline. Ja kui see solaariumipäevitusega tüdruku riietuseks on veel lohvakas vorm, endal väsitava mängu pärast higi otsaesisel tilkumas, siis jääb tähelepanupunktiks ikkagi see välimus, mitte hästi sooritatud kaitse-või ründemäng.

Selle tõestuseks on Sl õhtulehe artikli katkend, kus küsitleti kahte Eesti mängijat.
„Vähemalt korvpalliväljakul ja selle kõrval soovivad neiud siiski, et neid teataks rohkem korvpallioskuste kui välimuse poolest. Mõlemad tunnistavad, et on tulnud ette juhuseid, kui pärast mängu kirjutavad või helistavad võõrad noormehed ning teatavad, et nad näevad kenad välja. Mängu kohta ei ütle vahel aga sõnagi.“

Kuna ma olen naine, siis mul pole midagi halba naiste korvapalli kohta öelda. Isegi siis poleks, kui ma korvpalliga ise ei tegeleks. Minu jaoks on korvpall midagi erilist, teistsugust. Võib-olla kiindusin ma sellese tänu isale ja vennale, kes on aastaid juba mänginud. Just koos noorema vennaga läksin ma esimest korda trenni. Ei julgeks ju väike plika üksinda minna, eriti veel sellises olukorras, kus enda kodukohas on ainult poiste trenn. Esimesse korvpallitrenni minek on siiamaani üks suuremaid julgustükke minu elus. Ma ei olnud mingi popp tüdruk, kes teadis kõiki või kõikidega läbi sai. Aga ma ei kahetse. Ei, üldsegi mitte!

Selge see, et me jääme meeste vastu mängides tõenäoliselt alla. Mehed on juba lihtsalt meist, naistest, füüsiliselt tugevamad. See on juba looduse poolt paika pandud iseärasus. Aga see ei tähenda, et naised omavahel ei või jõudu katsuda ja oskusi arendada. Füüsiline jõud jääb füüsiliseks. Korvpallis loeb tehnika. Palju neid vigu ikka teha saab. Kui juba isiklikke vigu on 5, siis „Head aega“ ning pingile minek.

Aga teisest küljest, mõned endised trennikaaslased on nentinud, et vaatamata pikaajalisele korvpalli mängimisele neid naiste mäng eriti ei tõmba. Nende jaoks on korvpall rohkem meeste ala, kuna see on jõuline ja julm. Kuigi jah, paljud naised, kes aastaid korvpalliga tegelenud, on muutunud välimuselt kergelt mehelikumaks. Kuna korvpallis on kätel ja jalgadel vägagi suur koormus, muutuvad need ajapikku lihaseliseks. Minu arvamuseks jääb see, et keegi ei tohiks naiste korvpalli alahinnata. Meil kõigil on õigus teha seda, mida me armastame ja samuti näha vaeva selle pärast!

Birgit Pohlak 16a