Villu Parvet: naistega on võimatu vaielda

Väga võimatu on see tõesti. Olen ise ka naisemees ja saan järjest rohkem aru, mille üle meeleheitel koduperemehed kurdavad. Naiste mõtlemine on tunduvalt hullem, kui me üldse ette kujutada suudame. Hakkasin sellest juba lasteaias aimu saama, kui vaatasin, kuidas väiksed tüdrukud koos oma sõbrannadega teed jõid ja taldrikukestelt kooke sõid. Huvitav asjaolu nimelt selles, et tegelikult polnud mingit teed, kooke, ega isegi taldrikuid – nad kujutasid seda lihtsalt ette ja nautisid seda. No mida mehe pisike aju siis sellise loova süsteemi kõrgemate versioonide vastu teha saab?

Ega te ju asju välja ei räägi. Kui naiselt küsida „Kas kõik on korras?“ ja ta vastab „Jah“, siis pole tegelikult midagi korras. Seda on vaja küsida umbes üle kümne korra, siis hakkab naine rääkima. Piirdudes ainult mõne küsimisega, oled „tänamatu mats, keda su enda naise tunded absoluutselt ei huvita“. Muidugi selle küsimise käigus peab arvestama, et aeg-ajalt saab sõimu ka valel ajal küsimise eest. „Kuidas sa aru ei saa, et inimene tahab vahel omaette olla?“ Neid kahte seisundit mehe tundeorganid eristada ei suuda.

Kõik või mitte midagi. Naistel on haruldane võime asjad kiiresti ära liigitada: head-halvad, odavad-kallid, uued-vanad jne. Mehe jutt saab olla kas „õige“ või „vale“. Vahepealseid variante pole. Enamasti muidugi jutt vale, sest „me ei saa asjadest üldse aru“. Kui midagi natuke valesti, siis oleme „halvad“ ja peame andeks paluma. Me juba harjunud, et vahel ei saa päris hästi arugi, mille eest paluda tuleb, aga kui korrutada „Palun vabandust, oleksin pidanud seda ette nägema“, tavaliselt prouad leebuvad.

Mõtete lugemine pole probleem. No see on vähemalt hea, et suudate meie mõtteid lugeda, eks sellepärast ilmselt ei olegi vaja meil neid alati välja ütlema hakatagi. Näiteks, kui me ei satu mõnest su ostust vaimustusse või ei taha nädalvahetuseks su vanemate juurde minna, siis kas me „ei hooli üldse“, „vihkame su vanemaid“ või  „tahame ennast tähtsaks teha“. No ega päris mõtteid ei jõua enam seletama hakatagi. Uus tase viimasel ajal on see, et naine teab juba oma tarkusest ka unenägusid, mida ma näen ja kritiseerib mind nende sisu ja nendes osalevate inimeste pärast. Väga raske on vaielda.

Oledki selline mees. Naistele piisab sageli sellest, et kui üks kord millegagi ämbrisse astud – siis oledki selline inimene. Kuni surmani. Näiteks kui üks(!) kord unustasin tähtpäeval lilled tuua, siis selge, et „Mul olevat täitsa erinevad pereväärtused ja kasvatus. Ma ei hinda naist üldse ja pole iialgi suutnud olulisi asju meeles pidada. Mind pole kunagi olemas, kui vaja on“. Siis muidugi seda ei mäletata, kuidas sajal teisel korral olid asjad tehtud, aga eks ka sellega peame leppima.

Kõik ju temaga seotud. Kui kuskil koos oleme, siis ei ole lootustki, et midagi niisama juhtuks. Kõik ikka kuidagi päris otseselt prouaga seotud. Kui näiteks sõbra sünnipäeval teine naine sõbralt veidi pikemalt tähelepanu saab, siis eks ikka sellepärast, et sõber „teda rohkem austab ja me siia tegelikult üldse oodatud ei olnud“. No ma päris kindlalt teadsin, et see nii pole, no aga hakka nüüd naisega vaidlema. Kui midagi tõestada üritad, siis on see „skeem, et midagi varjata“, kuna mehed „alati hoiavad kokku“. 

Välk-kiired järeldused. Naistel pole järelduste tegemiseks küll väga palju fakte tarvis. Neil on oskus lüngad lennult täita. Näiteks, kui ma hilinen mõne minuti või – veel hullem – olen kättesaamatu, siis „on ju mul armuke“ või mingi „salasuhe kellegagi“. Kui keegi naine mulle täiesti erapooletu kirja saadab, siis „tahab ta kohe seksi saada“. Nii lihtne see ongi. Kuna teiste kavatsused on naisele ilusti teada, on järeldused kiired ja täpsed. Vastuvaidlemist ei sallita, sest see on „õigustamine, vabandamine, kärbeste pähe ajamine“. 

Võimatud reeglid. Naistel on hea omadus oma peas välja töötada ka väga täpsed reeglid selle osas, kuidas asjad käima peavad. Need algavad tavaliselt sõnaga „kui“ ja sisaldavad sõna „siis“. Näiteks, „Kui lambi pirn on vahetamata, siis ei huvita sind meie ühine kodu üldse“. Enamik nendest reeglitest on muidugi ka võimatud, näiteks: „Kui mees naist tõeliselt austab, siis on ta alati kättesaadav“. Piisab, kui mees mõne säärase reegli vastu eksib, siis on ta lihtsalt üks „haige, hoolimatu ja enesekeskne värd“. 

Kannataja roll. Kõige selle juures on naine muidugi ka veel õrnuke kannataja. Kui üldse hakata vaidlema, siis peaks enne endale selgeks tegema, kuidas „mehed on ta headust ära kasutanud“ ja „talle elus haiget teinud“. Eks mehena muidugi vastutame ka nende teiste meeste eest. Peame aru saama, et oma põhiolemuselt on naine õiglane ja vooruslik inimene, kelle tujukused ja ebameeldivad käitumisharjumused on otseselt või kaudselt meeste tegude tagajärg. Vaieldes „õigustame teisi“ ja „pole oma naise poolt“. 

Turbo-tunded. Naisel oleks nagu mingi nupp, millest ta saab endal sellised emotsioonid sisse lülitada, et mees on temast täiesti ebavõrdselt rahulikum. Sellisel juhul armas naine lihtsalt karjub must üle, paugutab ustega või lõhub midagi. Kusjuures kõige hullem, et vahel ta näpib seda nuppu täiesti iseseisvalt oma peas. Tuled koju või helistad ja juba ta karjub. Ütled midagi vastu, toru visatakse ära ja siis tead, et parem rooma koju alandlikult ja vabandades. Vahel tundub, et põhjuste tuvastamine on võimalik ainult selgeltnägijatele.

Ennekuulmatu mälu. Olen aja jooksul aru saanud, et naistel on teatud asjade osas ebareaalselt hea mälu, milles sisalduvat kasutavad nad täiesti suvalistel momentidel. Näiteks püüad naisele kohvikus õiget kooki valida ja järsku ta röögib vastu: „Jaaa, just seda sa tahad, et ma sööks! Siis oleksin nagu su Mirjam ju! Lähme kohe minema siit!“ Pole vahet, et Mirjam oli vana sõbranna, kellest viimati kaks aastat tagasi rääkisite. Naiste mälu on igavene, eriti negatiivse osas ja nad kasutavad seda meeste peal loova ajastusega.

Toredad küsimused. Kui naisel igavaks läheb või ta tahab mehele lihtsasti koha kätte näidata, siis küsib ta ühe nendest küsimustest, millele vastates igal juhul sõimata saab. Näiteks: „Kallis, ütle, kas ma olen sinu arust paksuks läinud?“ Kui öelda ausalt „Jah“, siis järgneb lõputu sõim seoses „tema vihkamise“, „teiste naiste vaatamise“, „tema raske elu“ ja muuga. Kui vastata „Ei“, siis oled „silmakirjalik värdjas“, „krooniline valetaja“ ja „üritad pugeda“. Kui vastamata jätad (mida olen ka proovinud), on tagajärjed ka sellised, et tahaks natuke üksinda vannitoas nutta.

Ametlike versioonide haldus. Kui näiteks ütled naise sõbrannadele või ta naissoost sugulastele midagi ausalt välja, siis oled „skeemitaja ahv, raisk“, kes „oma naist vihkab“. Tegelikult on väga raske kogu aeg jälgida, milline see õige „ametlik versioon“ tõest on, sest sõbrannad on ju kogu aeg ühel või teisel pool rindejoont ja teavad asju erinevalt. See, kes oli alles „täielik bitch“ on järgmisel päeval „ülinormaalne“ ja vastupidi. Kogu sellest loogikast aru saamist raskendab ka see, et omavahel kohtudes olete alati nagu best friends forever, sõltumata sellest, mis jutud teineteise kohta enne ja pärast käivad.

Mehed muidugi veel hullemad. Selleks, et saaksin normaalselt edasi elada, lisan lõppu muidugi veel selle mõtte ka. Meestena olemegi vahel väga juhmid ja ei saa asjadest aru. Samuti on meiega koos väga raske ning mitte küll nii looval ja oskuslikul viisil, aga kuidagi pusides püüame ka ise kõiki ülaltoodud lähenemisi kasutada. Tegelikult aga oleme ise valinud naistega koos olla ja ilma nendeta läheks elu ilmselt igas mõttes väga igavaks. Seega lähtumegi ütlusest "Tee tööd ja teeni raha, siis tuleb ka armastus, muidu võid tuhvli alla tagasi kaduda“.

Buduaarile Villult