KEERULISE DIAGNOOSIGA eestlanna paljastas, mida rohtude võtmine temaga tegelikult tegi

Buduaar

Kristi on noor ja tegus Eesti naine, kellel on diagnoositud keerukas sündroom, millega koos eksisteerimine ei ole kerge.

Noor naine sai ATH diagnoosi ning hakkas seejärel talle välja kirjutatud ravimeid võtma, ent seejärel leidis, et see pole antud hetkel parim lahendus.

Avaldame Kristi postituse muutmata kujul:

“Ma armastan elu aga ma pole kindel, kas ma oskan seda alati elada. Olen juba nii kaua proovinud vastuseid leida, ennast lahendada, pidevalt endas kahelnud ja koguaeg oma hinge lahti kiskunud, et vahel mulle tundub, et olen selle käigus unustanud elada ja nautida. Olen olnud liiga ametis sellega, et koguaeg kõike lahendada aga ma ju tegelikult tean, et kõik ei vajagi lahendust ja kõike ei peagi muutma.
ATH diagnoos andis mulle palju selgust ja ma olin kohe valmis rohtu võtma eeldusel, et see mulle sobib. Ma ju tahan ka produktiivne olla! Koguaeg, iga päev ja hästi palju! Tean ka seda ja koguaeg korrutan seda teistele, et ega rohust üksinda kunagi ei piisa ei ATH, depressiooni, ärevuse ega muude haiguste puhul AGA alateadvuses ikka lootsin seda. Lootsin, et see teeb midagi kergemaks, paremaks ja toredamaks ning seda veel koheselt. Nagu filmis.
Ilmselgelt nii ei olnud. Ainus, mida rohud tegid oli mu ärevuse süvendamine ja sellest enda meeletu süüdistamine ja sundimine. Jah, vahel olingi rohuga asjalikum, kuid alati oli sel päeval negatiivseid emotsioone niiii palju rohkem.
Nii et nüüd ma enam rohtu ei võta. Katsetasin kahte erinevat ja kuigi kodus on ka kolmas olemas, siis praegu kohe ma seda ei soovi. Ma ei pea kõike endas koguaeg muutma ja end pidevalt kohandama, et kuskile sobida. Ma tohin olla nagu ma olen ja see ATH on väga suuresti see, mis teeb minust minu. Ma olen sõbralik ja jutukas, ma võin olla seltskonnas kõige vaimukam (ausalt!) ja ma lendlen elus ringi, nagu liblikas muudkui lillelt lillele aga mis siis? Miks ma ei või? Miks ma pean olema nii nagu keegi teine?
See ATH teeb mu elu vahel väga raskeks. See muudab mu väga ebakindlaks ja ma maadlen ilmselt veel korduvalt depressiooniga (teen seda praegugi), kuid ma saan hakkama – sellisena nagu ma suuresti ikkagi ise olen. Muidugi käin ma edasi teraapias, õpin end rohkem armastama, proovin enda sisekõnega vaeva näha ja ütlen endale: i got this. Ja usun ka seda päriselt.
Kogu selle pideva töö iseendaga kõrvalt ei saa unustada ära iseenda muid külgi, vajadusi ja soove. Ja elu. Ära unusta elada. Sa sobid ellu ka niisama, nagu sa oled – kuni sa end lihtsalt ise armastad.”

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kristi (@varikkristi)