Reklaam sulgub sekundi pärast

Heleni toitumishäre: tunnistan endale oma haiglaseid ideaale, kuid pole ümber mõelnud

Enne möödundtalvist kaalulangetamist kaalusin 65-68 kg - minu tavakaal läbi aastate, hoolimata sellest, et olen alati hea isuga olnud ja palju söönud. Võiks arvata, et oma 5000-7000 kcal/ööpäevas juures peaksin päris kogukas olema. Õnneks on mulle antud kiire ainevahetus, st organism ei omista palju sellest, mis ma alla neelan.

Enne möödundtalvist kaalulangetamist kaalusin 65-68 kg - minu tavakaal läbi aastate, hoolimata sellest, et olen alati hea isuga olnud ja palju söönud. Võiks arvata, et oma 5000-7000 kcal/ööpäevas juures peaksin päris kogukas olema. Õnneks on mulle antud kiire ainevahetus, st organism ei omista palju sellest, mis ma alla neelan.

Ometi on see ilmselt põhjuseks, miks tunnen lakkamatut isu ja vajadust toidu järele. Pealegi on selline "vaevus" saatnud mind alates sünnist. Juba imikuna olin erakordselt suure isuga, koguseliselt olnud ma söönud ohtrasti, kuid liiga palju oksendasin ka välja. Noh, beebidel ikka juhtub, aga minu juhtumit põhjendati sellega, et organismil on probleem toidu omistamisega. Sinna see jäi. Siinkohal mainiks ära, et praegugi on mul end üsna kerge oksendama ajada, alati pole vaja isegi näppe kurku ajada, et toidu kulgemine teise suuna võtaks...

Selle asemel, et analüüsida oma käitumismustrit ja leida sellele seletus ning ühtlasi ka lahendus, sattusin talvel enese teadmata oma probleemi süvendama. Ostsin poest pudeli õunaäädikat, kuna müütide järgi aitavat see kaalus alla võtta. Hakkasin seda manustama vähemalt kolm korda päevas. Esialgu ei kaasnenud kontrolli oma toitumise üle, aga täiesti ootamatult avastasin, et minu isu on vähenenud ning suudan vähem süüa! Oh seda õnne! Haarasin härjal sarvist ja otsustasin hakata dieeti pidama, jätmata õunaäädika manustamist. Esialgu olin kahtlev ja ei tahtnud oma saavutustega hõisata. Ennegi dieete pidanud, mis nädalaga piirdunud, kuna iseloom ei pea vastu. Kartsin, et nii juhtub ka seekord. Ometi möödusid nädalad ja ma ei tundnud erilist vajadust millegi konkreetse järele. Jõin ka väga palju vett ja hakkasin vaikselt jooksmas käima. Ehkki sõin nüüd 10 korda vähem kui varem, käisin vetsus 1 korra asemel 2 korda päevas.

Ei teagi, kas sellele aitas kaasa õunaäädikas, jooksutrennid või muutunud menüü. Esimese kuuga kaotasin 5 kg. Mõned nädalad olin ka söödud toitu ja koguseid üles märkinud. Lubasin endale umbes max 1400 kcal päevas, käisin ülepäeviti jooksmas, suurendades tasapisi koormust, kuni 5 km sai igapäevaseks. Kaalusin end igal hommikul, langenud oli alati paarsada grammi. Kaalusin end ka õhtuti, et päeva jooksul oluliselt üle paarisaja grammi juurde ei tuleks. Siiski ühel hommikul polnud kaal enam langenud, isegi 100 grammi oli juurde tulnud. Kärpisin oma kalorinormi kohe max 1200 peale ning 5 km asemel hakkasin jooksma 7 km. Kevade saabudes veetsin iga vaba hetke aias rassides - kaevates, oksi tassides jne. Kaal hakkas kohe taas langema, kuni saavutatud oli -10 kg. Mõõdud olid kahanenud, riided olid suureks jäänud, ent ometi ei näinud ma end saledamana.

Vedasin end mõnel korral ka jõusaali, kuid kaalutõusu kartuses jätsin asja pooleli. Kuuldes kuskilt, et Getter Jaani söövat umbes 700 kalorit, tundsin end õgardina. Ausõna, mulle ei ole ta mingi iidol, sellest east juba ammu väljas, aga ta näeb kadestamisväärselt hea välja küll! Loobusin teraviljatoodetest, lõviosa söödavast toidust moodustasid igasugused salatid, tomat ning kurk. Lihast lubasin endale haruharva kanafileed. Maiuspalad olid melon, arbuus. Maasikad tundusid liiga rammusad, banaanist rääkimata. Õun oli enim, mis endale lubasin. Tundsin end füüsiliselt kergelt. Joostes tundsin end lausa lendavat, sest kaalu oli kõvasti kadunud. Olin kolme kuuga saavutanud eesmärgi  55 kg. Kuid seadsin kohe uue eesmärgi, saavutada 50 kg ja seejärel kaotada võib-olla veel paar kilo. Vaimselt ma enam nii terve ei olnud. Minust oli saanud kohutav närvipundar, kes sisemist võitlust elas välja lähedaste peal.

Kevad oli käes, saabunud olid soojad ilmad. Kleidid, seltskonnaüritused, vein ja šampus muutusid kohustuslikuks. Tuli ette päevi, mil olin päev otsa söömata, et lubada endale õhtul alkoholi ja killuke grill-liha. Esialgu püüdsin püsida 1000 kcal piires. Peagi murdusin, sest alkoholi kaasmõjul hakkasid tekkima erinevad isud. Esimesed libastumised kujutasid endast kohupiimakreemitoru tühjaks söömist, millele järgnes 45 minutit tempokat jooksu, et vähendada süütunnet ja hävitada ülesöödud kalorid. Peagi, kui juhtusin sööma mõnd saiatoodet, sõitis katus täiesti ära. See oli nii hea, et ei saanud pidama. Sõin ära kõik, mis kodus oli, läksin Statoili ja võtsin peale hot-dog'i, šokolaadi, siis Selverist karamellisõõrikuid, need oli vapustavad!

Patule järgnevatel päevadel end kaaluda ei julgenud. Karistuseks sõin ainult kurki. Neli päeva hiljem kaalule astudes avastasin, et juurde ei olnud midagi tulnud; või kui oligi, oli see paari näljapäevaga taas kadunud. Nii hakkasin endale lubama päeva-kaks nädalas patupäevi, kus sõin ära umbes 10 000 kcal. Pärast seda rassisin hullumoodi trenni teha ja loobusin söömisest. Esialgu suutsin sedasi tõepoolest oma 55-56 kg hoida, kaaludes end korra nädalas pärast näljapäevi. Pärast kaalumist, saades kinnituse oma taktika toimimisele, lubasin omale veelgi "patusemaid" päevi ja üha sagedamini. Siiski oli üha raskem end pärast ülesöömist jooksma sundida, millest loobumisega kaasnes omakorda süütunde leevendamine toiduga. Lubasin endale maiustamist ja ülesöömist üha rohkem, kinnitades endale, et järgmisel päeval tunnen end paremini, suudan taas jooksma minna ning vähem süüa. Lükkasin oma plaane aga iga päev edasi, kuni avastasin, et olen 5 kg tagasi söönud. See oli piisavalt šokeeriv, et järgmised päevad nälgida. Ometi järgnes ekstreemsele nälgimisele ekstreemne ülesöömine, mille tagajärjel võtsin pooleteist kuuga tagasi kõik, mis olin kaotanud. Tänaseks kaalun taas 67 kg ja luban endale iga päev, et homme alustan uuesti. 

Olen lugenud palju teemakohast kirjandust. Teadsin juba kaalujälgimise alguses, et toimin valesti, kuna juba treeningutega kulutasin ära selle vähese, mis sõin, ning ühel hetkel hakkab organism oma osa nõudma, sest juba ainuüksi lihtsaks elutegevuseks on vaja vähemalt 1200 kcal päevas. Kuid ma teadsin, et on inimesi, kes elavad ilma, et NII palju tarbima peaks, näiteks modellid. Jah, ma tahtsin saada kõhnaks, kondiseks, olla haiglaselt sale. Isegi lihased mulle ei meeldi, kui need teevad jalad "vormikaks". Olles nüüd tunnistanud endale oma haiglaseid ideaale ja eesmärke, pole ma ümber mõtelnud. Tean küll, et võiksin juba ainuüksi tänu kiirele ainevahetusele saavutada tervisliku ideaalkaalu vaid normaalselt süües. Võiksin leida kesktee, tarbides oma liikumiskoormusele vastavalt umbes 2000-3000 kcal. Sealjuures võiksin oma kaalu säilitada ja hoida ka isud kontrolli all, kuid ma ei oska süüa normaalse inimese moodi. Olen igas asjas väga äärmuslik, nii ka toitumisega. Loomulikult olen püüdnud end muuta ja jõuda vahepealse variandini, aga iga kogemus tõestab, et minu puhul keskmist teed ei ole - ma kas söön viie inimese eest või ei söö üldse! 

Äsja saabusin nädalaselt tööreisilt, kus suutsin olla praktiliselt söömata. Mõtlesin küll sageli toidule, kuid isu ei olnud. Et veidigi magu töös hoida, sõin peotäie viinamarju ja pähkleid. Pärast kahte kuud õgimist oli nädalase paastu järel enesetunne uskumatult kerge! Olin selle kerguse unustanud, kuid kavatsesin tagasi jõudes samas vaimus jätkata. Ometi oli külmik esimene, mis mind kodus tervitas! 

Helen

PS! Heleni võitlusele toitumishäirega saad ka edaspidi Buduaari veebis kaasa elada, sest avaldame tema blogi ka edaspidi. 

Heleni eelmisi postitusi saad lugeda SIIT