NAISEKS OLEMISE õnn

Maria, sa lõid Mammu Couture brändi 2014. aastal. Kuidas sa siis moemaailma nägid ning kuidas on sinu suhtumine sellesse aja jooksul muutunud?

Olen alati olnud fashionista ja shopahoolik, aga mu stiil on jäänud naiselikuks. Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes jälgiks tohutult trende või seda, mis värv on hetkel moes. Olen küll mõningate asjadega kaasa läinud, aga mulle meeldisid siis ja meeldivad ka praegu ilusad riided.

Nüüd, kui olen ajaga muutunud moeteadlikumaks kui varem, tean, et kõik trendikas, mida lavale genereeritakse, ei ole kantav ja sellega ei pea alati kaasa minema. Näiteks Balenciaga teeb sõrgadega kingi või Gucci tõi kunagi turule vanaisa-stiilis koledaks kantud välimusega rääbakad tennised. Usun, et võiks jääda selle juurde, mis naist kaunistab. Praegune mood on minu silmis liiga over the edge, androgüünsus on suur trend ning mul on kahju, et kadunud on she või he ja kõik on it. Minu silmis on naiseks olemine ja selle väljendamine äge asi ja suur õnn – seda võiks nautida, mitte varjata.

„Võiks jääda selle juurde, mis naist kaunistab.“

Kuidas sai alguse sinu huvi disaini ja disainimise vastu? Milline oli teekond brändi loomiseni?

See algas juba aastaid varem, aga ma ise ei pannud seda tollal tähele. Kui olin väike, siis tegin kaltsukatest saadud riideid ümber, kogu aeg nikerdasin midagi. Vanaema oli ka hobiõmbleja ja ema samuti, isegi Mammu Couture’i rõivaid teeb ta endale siiani ümber. Moejooniseid hakkasin tegema stjuardessina Abu Dhabis elades. Siis, kui teised erinevates riikides pidutsesid, tegin mina oma shoppingu ära ning õppisin Youtube’ist, kuidas kleite joonistada – neid on kogunenud sadu ja sadu. Peaks vist neist kunagi ühe erikollektsiooni välja laskma. 

Pisike kokkupuude disaineriks olemisega oli ka juba Araabias elades, kui Abu Dhabist Dubaisse kolisin. Nimelt nägi mu jooniseid kohalik *MURI* ning avasime sinna Mammu Couture butiigi, kuid see sai sama kiirelt otsa, kui algas, sest ma ei osanud kohalikku keelt. Pimestatud ideest hakata moedisaineriks, ei pööranud ma lepingutele tähelepanu ja nii sattusin korraliku portsu otsa ning kannatasin finantsiliselt tohutult. 

Aasta pärast Eestisse tagasi kolmist tegin endale ühe satsiseeliku ning 1,5 kuud  hiljem rentisin juba endale stuudio. Veel 1,5 kuud hiljem lõpetasin palgatöö ja 1 kuu pärast seda võitsin esimese töötaja. Need seelikud polnud aga päris mina. See oli popp toode, kuid minu enda esteetika on teine, seega hakkasingi looma asju, mis olid minu enda nägu. 1,5 aasta pärast oli mu esimene täiskollektsioon Tallinn Fashion Weekil ja siin ma olen.

Millised on olnud suurimad väljakutsed oma moebrändi juhtimise juures?

Moevaldkonna äri on meeletult raske ja keeruline. Kui hakkad midagi looma, siis selleks ajaks, kui investeeringud tehtud, prototüübid valmis ja lõpuks aasta hiljem saad valmistoodangu kätte, siis sa tegelikult ei tea, kas seda tahetakse või mitte. Selleks, et investeeritud raha tagasi tooks, läheb mõne tootega mitu aastat ja ma ei osanud seda alguses arvata. 

Meie, siin Eestis, toodame algava hooaja esemeid – moeetendused on suunatud asjadele, mida saad kohe osta. Muu moemaailm on aga üks aasta ees, tootes etendustele vaid nn näidiseid, mida erinevad edasimüüjad algavaks hooajaks tellivad. Nii maandatakse paremini riske ja ületootmist. Olen kõike ise õppinud töö käigus. Eks need, kes koolis pole käinud, peavad oma vigadest õppima ja omi järeldusi tegema.

Minu detailirohked tooted! Rätsepad ütlevad mulle tihti:  „Mammu, saa aru, seda ei ole võimalik teha!”… Ja siis me teeme selle lõpuks ära! Näiteks mantli tegemisel sai hiljuti sel teemal lausa kakeldud, et mitte keegi ei hakka neid keerulisi mantleid õmblema! Aga see ei oleks ju mina, minu asjad ongi tõelised „rätsepa unistused” – üks asi hullem, kui teine. Eks see loob ka hinnaklassi – selliste rõivaste tootmine on kallim.

Sind on nimetatud ka n-ö „printsessimoe“ esindajaks Eestis – kuidas sellesse suhtud?

Tean, et moeringkonnas öeldakse seda halvustavalt, aga mind see ei häiri, minu stiil ongi teistsugune. Eks alguses olid need „moegurude” näod üsna hapud – nüüd on ehk minuga ära harjutud, rohkem sallivust! Oleks ju igav, kui me kõik teeksime samu asju. Minu tee moeni ei ole tulnud läbi kohaliku kunstiseltskonna, EKA jne, olen ise selle tee endale sillutanud ning see ei tee minust halvemat disainerit. 

„Oleks ju igav, kui me kõik teeksime samu asju.“

Kuidas mõjutavad isikliku elu keerdkäigud sinu loomingut?

Oluliselt mitte. Minu jaoks ei ole nii, et kui mul on nukrusehoog, siis on looming ka melanhoolne.

Mood on minu jaoks eneseväljendus, minu loomingus on lapselikkust, bitch’ilikku naist, glamuurset daami, kodust kanaema – just selline olengi. 

Kas sinu elus on ka kahetsust või hetki, kus oled leidnud, et oleksid pidanud midagi teistmoodi tegema? Kuidas neisse tagantjärele suhtud?

Oi, iganädalaselt! Esiteks, olen disainerina finantsiliselt suuri kaotusi kandnud. Meenub, kui tegin tohutult kihvtid tooted, mille loomine kestis üle pooleteise aasta. Investeerisin sinna palju raha, aga tehas tegi ikka midagi valesti ja kohale saabusid vigased tooted. Nad keerasid mulle selja ja viskasin sellega ligi 10 000 eurot tuulde. Nii kahju oli sellest ägedast tootest, mida tahtsin teha!

Mul on stabiilselt käsil 30+ projekti korraga ja erroreid ikka juhtub. Igal projektil on miljon nüanssi, alustades detailidest ja lõpetades lõigetega, seega juhtub kahjuks kogu aeg igasugu apse. Nii palju, kui on erinevaid asju, nii palju on ka probleeme, aga seda tuleb vast iga eriala puhul ette.

Mõned projektid on mind koguni depressiooni piirile viinud, eriti kui paned kõik, mis sul on, ühte projekti ja see ebaõnnestub. Nüüd olen õppinud, et peab olema mitu projekti korraga, sest need saavad eri aegadel valmis ja hakkavad eri aegadel tulu tagasi tooma. 

Riske ja kahetsusi, õppimist on disainerina kogu aeg. Ajaga oskad aga aina paremini nüansse tähele panna, näiteks kampsuni puhul, kuidas on selle venivus ja torkivus. Siis jälle tean, mida uute toodete puhul eriti jälgida. Näiteks armastan ka mustvalget kokku panna, aga on oluline, et must ei annaks valgele värvi.

Ka minu logo on väga lahe, aga nii nüansirohke! Sellega olen endale teinud n-ö karuteene, sest paljusid asju, mida tahaks, ei saa lihtsalt teha. Oleks alguses selle peale mõelnud, oleks veidi lihtsam. 

Millise pilguga vaatad kodumaise disainimaastiku tulevikku? Mis on sinu unistused?

Olen nii omas mullis inimene, et ei muretse teiste ja selle pärast, mida nad teevad. Disainereid on palju, igaüks teeb oma asja. Loodan, et kõik läheb sama ägedalt edasi ja rahvas armastab aina rohkem Eesti disaini.

Minu plaan on minna Eestist välja, aga sinnani läheb mul veel natuke aega. Mul ei ole veel selliseid tootmismahte taga, et kaubamajadesse minna, aga olen suhteliselt ligidal suurtematele plaanidele.

Kõrgemale ja kaugemale!