RIIDEID me siiski selga ei laena!

New Yorgis, kus – nagu tegelikult üldse USA-s – tavatsetakse öelda ja mõelda, et edukas professionaal – just selline, nagu „Seks ja linn“ neid maailmale tutvustas, kaks järjestikkust päeva tööl samades riietes ei käi (esmalt ei ole Ameerika vaate kohaselt hügieeniline ja teiseks – no see, mis seljas näitab ka kandja staatust ja võimalusi ühiskonnas), tundus see lahendus, et neti abil saab pidevalt kanda mitte üksnes kõige viimast moodi, vaid pidevalt puhtaid uusi riideid, lausa taeva kingitusena.

„New Yorgis edukas professionaal
kaks järjestikkust päeva tööl samades riietes ei käi.“

Mäletan, et Manhattanil oligi sõna otseses mõttes kuulda kergendusohet.

Ja, huvitav, tegelikult mitte üldse selle pärast, et viimase moe järgi riides käimisele kuluvaid summasid saab nüüd vähendada, vaid seetõttu, et kokku hoidma sai hakata keemilise puhastuse arvetelt ning ka ajalt, mis iga korra-paar kantud rõivaeseme pidevalt puhastusse viimiseks kulus. Suurlinnas, kus elu ongi pidevalt kiire ja iga sekund arvel, oli see väga tervitatav uudis.

Aga muidugi, hea seegi, et niigi kitsastesse New Yorgi kappidesse – ülikalli üüri ja hinnaga korterid on seal paljudel ikkagi üsna kitsukesed – ei pea enam pidevalt uusi asju juurde tooma.

Netis end reklaamima hakanud rõivaste laenutused lubasid, et üldse mitte ülisoolase hinna eest tuuakse kõik, mille kataloogist oled välja valinud otse koju kätte (OK, Manhattanil jäetakse muidugi uksehoidja, doormani, kätte – ja pärast saad kantud asjad sama teed mööda hõlpsalt tagasi toimetada) Ning kui miski peakski väga meeldima, siis selle saab rõivalaenutaja käest ka endale osta. Nii lubati ja arvati.

Ajalehtede äriuudiste veerud kirjutasid samas päev-päevalt ülivõrretes nende uute moerendifirmade plahvatuslikust edust.

Rent the Runway (RtR), kõige tuntuim neist, kasvas pea tundidega: tuhanded naised registreerisid end püsikundedeks ja said valida, nagu firma reklaamides lubas, enam kui 800 disainerikollektsiooni vahel. Firma rahakott lubas otsemaid osta ka just moelavadel nähtut, mis muutis selle teenuse paljude jaoks eriti ahvatlevaks.

Kokku on viimase kümne aasta jooksul RtR-i kliendiks end registreenud üle 11 miljoni USA naise. Meestemoodi firma ei paku ning ka väljaspoole Ühendriike rõivaid ei saada. Esmalt läkski kõik nagu õlitatult – kuni 2019. aastani, mil ulatuslik tarkvaraprobleem katkestas firma tarneahela ning jättis kümned tuhanded rõivaid ootavad kunded korraga tühjade kätega. Firma pakkus küll otsemaid saamata riiete hinna täielikku tagastust ja lisaks 200 dollari suurust kahjutasu. Järgnevad kuud näitasid aga, et 11 päeva kestnud katkestus oli katkestanud ka paljude usalduse rendimoe vastu. Kuigi, nagu firma üle ja üle kordas, ei olnud varasemate aastate jooksul mingeid probleeme olnud ning – tegijal ju ikka juhtub! Aga 11 päeva kestnud seisak oli musternäide sellest, kui kiiresti võib tarbija meel muutuda. Ning siis tuli Covid oma seisakutega ja kodudesse lukustatud fashionistadel ei olnud pikka aega vaja end tööle ja väljaminekuks üles lüüa. Kulusid kärpida püüdes oli moelaenutus üks esimene, mille palju maha kriipsutasid. Nüüd, kui ka Covidi peatükk on ajalugu, on näha, et RtR äritegevust varasemal kujul on taastada väga raske. Rahvusvahelise ärilehe Financial Times andmeil on ligi kaks kolmandikku varasematest kundedest igakuisest renditeenusest loobunud. RtR, millest tänu esialgsele edule sai mõneks ajaks ka maailma suurim keemilise puhastuse firma, püüab sooduspakkumiste abil kliente tagasi saada, kuid nagu firma aktsiahind näitab, mitte eriti edukalt. Kuigi Eestisse neilt rõivaid tellida ei saa, siis siin on näide sellest. mida fima hetkel pakub - saate endalt seda lugedes nüüd küsida, kas kasutaksite seda teenust: firma kõige populaarsem liikmelisuse plaan lubab 8 rõivaeset kuus 144 dollari eest (RtR arvutuste kohaselt saab iga tellija nii iga kuu kanda 2200 dollari väärtuses viimset moodi). Praeguse sooduskampaania ajal saab esimesed kaks kuud 8 outfiti kuus rentida 99 dollari eest, hiljem hind tõuseb 144 dollarini. Sinna hulka kuuluvad ka kõik saatmise ja hilisemad puhastuskulud.

Kui palusin moeriiete sel moel selga laenutamist kommenteerida meie moe- ja kostüümikunstnikul ning stilistil Anu Lensmentil, vastas ta, et tal, kes sageli ju tuntuid nägusid rõivastades neile moemajadest ja -kauplustest riideid selga laenab, ei ole rõivaste massiliste laenutusse, kui äri- ja elumudelisse, kunagi suurt usku olnud.

„See jutt, kuidas brändid hakkavad laenutama millalgi tuli küll, aga mind ei veennud,“ selgitas ta. „Ma ei saanud ka loogikale pihta, et mis nende kantud riietega siis tehakse ja kuidas see kostüümilaenutus praktiliselt saaks töötada. Mingit laadi peorõivaste laenutused on ju alati olnud, aga ma ei näe, kuidas see saaks toimida suures mahus. Ei usu ka, et see lahendaks keskkonnaprobleeme (rõivatööstus oma tootmismahtudelt on ju suur keskkonna kurnaja).“

Eestlastliku prgamaatilisusega ütleb Lensment, et mõistlik on ikka ise kvaliteetseid asju omada ja kanda need pehmelt öeldes surnuks.

M.O.T.T.

Tõesti, lühidalt ja tabavalt ongi teoreem vähemalt minu jaoks tõestatud: et rõivaid ma endale selga laenama ei hakka, lubagu internetifirmad ükskõik milliseid imelahendusi. Kuid ühe möönduse teen küll: juba ostetud, kuid enam mittemeeldivate, vähemkantavate rõivaste uuesti rahaks tegemine, nii-öelda teisele ringile saatmine – ja selleks on netis võimalusi väga palju – on minu arvates siiski õigustatud.