STIILSUSE SALADUS? Prantslannade riietus jättis mulje, nagu oleksid nad esimese ettejuhtuva asja selga pannud…

Erinevalt keskmisest prantslannast, ei ole ma end kunagi eriti stiilseks pidanud. Täpsemalt öeldes – ma ei ole kunagi suutnud oma stiili identifitseerida, kuid kindlasti on Prantsusmaal elamine mu riietumist kõvasti mõjutanud.

Mu garderoob oli kümme aastat tagasi Prantsusmaale kolides väga kirev. Eelistasin silmatorkavaid värve ja mustreid ning omapäraseid lõikeid. Firmamärk ja kanga kvaliteet ei olnud mu jaoks olulised ja seega olin pigem soodsasse hinnaklassi kuuluva kiirmoe tarbija. Oma põhilised shoppamised tegin tol ajal H&M-s, Kiabis, Camaïeu’s ja C&A-s.

Mõne aasta möödudes sai mul oma värvilistest riietest isu täis ja tahtsin rohkem prantslannade moodi riietuda. Proovisin ammutada inspiratsiooni oma kohalike sõbrannade ja kolleegide riietumisstiilist, mille põhiline tunnusjoon on mugavus, minimaalsus ja neutraalsed värvitoonid (põhiliselt must, hall, beež, tumesinine ja valge).

Üle kolme värvitooni ühes rõivakomplektis on väga harv nähtus, nagu ka silmatorkavad mustrid, lõiked ja aksessuaarid. Üldiselt jättis nende riietus sellise mulje, nagu oleksid nad esimese ettejuhtuva asja riidekapist selga pannud, kuid millegipärast istus see neile nagu valatud ja oli pealekauba elegantne.

Kirjude riiete asemel hakkasin ostma rohkem neutraalsetes toonides riideid ning vaatasin  odavamate firmade asemel natuke kallimaid. Minu uuteks lemmikfirmadeks kujunesid Burton, Cyrillus, Caroll, NafNaf ja Kookaï. Paar aastat olin oma uue riietusstiiliga võrdlemisi rahul, kuid siis tabas mind uus kummaline ostulaine.

Millegipärast olin veendunud, et kui ostan mõne oluliselt kallima firma rõiva, siis olen automaatselt stiilsem. Selle asemel, et osta nende firmade riideid, mis mu rahakotti lõhki ei aja ning mis mulle päriselt meeldivad ja sobivad, hakkasin oma riideoste tegema põhiliselt ainult allahindluste perioodil.

Prantsusmaal on tihtipeale soodusmüüke ja eripakkumisi püsiklientidele, kuid kaks ametlikku suurt allahindluste perioodi on talveallahindlus, mis algab jaanuari alguses ja suveallahindlus, mis algab juuni lõpus. Mõlemad kestavad umbes viis nädalat ja mida lõpupoole, seda suuremad on soodukad.

Allahindluste perioodi ajal veetsin pea iga nädalavahetuse Galeries Lafayette’s, otsimas kõige suuremaid soodukaid Maje, Claudie Pierlot, Sezane, Sandro, The Kooples’i, Zapa ja teiste samalaadsete firmade hulgast. Olemata sellest, kas riideese mulle sobis või tõesti meeldis, ostsin ma ta tihtipeale ära, kui hinda oli piisavalt langetatud.

Koroonaajal kodus töötades mõistsin, kui väheseid riideid ma tegelikult kannan ja kui rahulolematu tegelikult oma riidekapiga olen. Viimase kümne aasta jooksul oli mu riidekappi kogunenud meeletult kehakatteid, millest pooli ma viimaste aastate jooksul ei kandnudki. Otsustasin Marie Kondo korrastusmeetodile toetudes endale kapselriidekapi luua, kui sattusin lugema ühe prantslanna, Anne Montecer’i, blogi „Le dressing ideal” (ideaalne garderoob).

Anne jagab oma blogis ja Instagrami kontol erinevaid nõuandeid ja nippe ideaalse garderoobi loomiseks. Tema ideaalne garderoob põhineb sellel, et kõigepealt tuleks kvaliteetsetesse baasriietesse investeerida ja siis neid baasriideid mõne silmatorkavama esemega kokku sobitada. Baasriiete valikul tuleks hoolikalt vaadata rõiva materjali, eelistada looduslikke materjale sünteetilisele ning valida firmasid, mis on keskkonnasõbralikud ja eetilised. Oluline on pigem kvaliteet kui kvantiteet või uhke firmanimi. Tegelikult ei ole selles midagi uut, kuid millegipärast ei olnud ma kunagi seda päriselt rakendanud.

Analüüsisin oma riidekapi sisu korralikult läbi ja taipasin, kui vähe mul päriselt selliseid baasriideid on, mis kõigega kokku sobivad ja kui palju ma prantslannade riietumisstiilis just seda näen. Tegin nimekirja baasriietest, mis mu riidekappi kuuluda võiks ja sorteerisin välja riided, mille kandmine mulle enam head enesetunnet ei tekitanud. Viisin pooled asjad taaskasutuskeskusesse, müüsin maha või andsin lihtsalt ära.

Emotsionaalselt oli see võrdlemisi raske, kuna olin aastate jooksul päris suure summa oma riiete peale kulutanud. Samas pani see suurpuhastus rohkem hindama esemete väärtust ja nüüd kaalun enne uue riideeseme soetamist oma ostud hoolikamalt läbi..

Hetkel ei ole mu riidekapi sisu veel ideaalne, kuid konkreetne plaan on paigas ja motivatsioon selle loomiseks suur. Seekord ei ole mu eesmärk taga ajada prantslannade stiili ega konkreetseid firmamärke, vaid loodan lõpuks oma garderoobiga rahu teha ja omada ainult neid esemeid, mis mulle tõesti meeldivad.