“KUJUTATE ETTE, istusin lihtsalt ühe koha peal ning tund hiljem ma higistasin”

 Just seetõttu võttis ta vastu väljakutse olla 23.-30. septembrini EOK Spordinädala patroon. „Me laeme oma nutiseadmeid, aga miks me ei lae iseennast? Mina võtan sporti kui oma akude laadijat,“ ütleb Fokin.

Miks nõustusid hakkama Spordinädala patrooniks?

Mulle meeldib liikuda. Pandeemia ja kodus istumise ajal avastasin ma, et liikumisel on mingi teine hasart. Sain aru, kui ma läksin jõusaali või parki jooksma, kuidas meie keha teinekord meiega manipuleerib. Näiteks hakkasin toast välja minema ja automaatselt tulid pähe mõtted, et oi, ma olen väsinud või mul on kõht natuke tühi. Ühel hetkel jõudsin selleni, et mõtlesin endale peavalu välja. Lõpuks panin endale asjad ukse kõrvale valmis ning ütlesin endale, et siin pole jonniks ruumi! Kui teinekord kasvavad töötegemisel emotsioonid üle pea, siis tunnengi, et liikumine aitab. Jooksmine või mingisugune liigutamine on otseühenduses vaimse tervisega. Me oleme ju tegelikult kompuutrid ning liikumine annab hormoonidele sellise laksu ja restardi.

Sa reisid päris palju. Väga palju toovad inimesed just ärireiside ajal põhjenduseks, et neil pole aega. Kui osaled Milano moenädalal, kas sa teadlikult mõtled sellele, et saaksid veidi liigutada? Kuidas panna äriinimest liikuma?

Aeg on väga suhteline mõiste. Ööpäevas on tõesti ainult kahjuks 24 tundi. Kui ma alguses rohkem liikumisega tegelema hakkasin, mõtlesin ka ise, et issand, mul pole ju neid õigeid asju. Aga see on ainult vabandus! Nüüd on mul ikka jooksupüksid ja tossud alati kaasas.

Reisil olles saab muidugi jalgsi liikuda rohkem. Eriti välismaal on jalgsi liikumine võimalus linna avastada, metroos olles sa ei adu ju seda ruumi. Pariis on mul ristirästi läbi käidud, Barcelonaga sama – ma hooman seda linna nõnda paremini. Ilukarikas saab ka teistmoodi täidetud.

Milline oli sinu suhe lapsena spordiga?

Liikumisosa oli mulle vastukarva pai. Miks kümnest inimesest üheksa ei taha ehk spordiga praegu tegelda, on seetõttu, et neil on õudusunenäona meeles Cooperi testid või muud sunniviisilised liigutused. Mul samamoodi. Noorena ju tahaks ikka, et sinus tekitatakse huvi ja kaasatakse, kas või  kutsutaks proovima erinevaid spordialasid. 

Täiskasvanuna proovisin hiljuti malemängu. Kujutate ette, istusin lihtsalt ühe koha peal ning tund hiljem ma higistasin. Kõht läks ka tühjaks. Pärast mulle öeldi ka, et aju kulutab kõige rohkem energiat ning vajab rohkem toitu. Ka malemäng on sport! Võib-olla mõni inimene ei saagi joosta, aga liikumispisikut saab kompenseerida kas rattasõiduga või jalutuskäiguga sõpradega.

Mis on sinu eesmärk Spordinädala patroonina?

Minu eesmärk on teadlik osalus. See oleks muidugi boonus kui keegi kas minu oma tutvusringkonnast või Instagrami jälgijatest saab sellest indu kaasa. Ma ise tahaksin vähemalt üks kord nädalas midagi rohkem füüsilist teha ning jälgida, mida ma söön ning kellega ma oma ühisaega koos veedan. Sport loob meelerahu. Kui „kupli all“ on kõik korras, on ka igapäevane kulgemine tasakaalukam.

Kindlasti tasuks Eestimaad avastada! Narva-Jõesuu rannikuriba näeb välja nagu Nizza või Monaco rannariba, ainult selle vahega, et seal on inimtühjus. Ma tahaksin läbi spordi tabada Eestimaa ilu ja kohalolekuvõlu.

Fokin proovis koos teiste Spordinädala patroonidega ka vehklemist. Kuidas tal läks, saab vaadata allpool:

View this post on Instagram

A post shared by Eestimaa liigub (@eestimaaliigub)