Reklaam sulgub sekundi pärast

LAURI RÄPP: rõõmu ilma kurbuseta ei eksisteeri

Buduaari ajakiri

Monika Kuzmina

Lauri Räpp
Lauri Räpp — FOTO: Kukeke Klõpsutab

Kirjanik ja maailmarändur Lauri Räpp, kes astus üles sel aastal esimest korda toimuval Rõõmufestivalil, ütleb, et inimesele muutub ükskõik milline asi, kui seda on liiga palju, lõpuks koormavaks ja tüütuks. Samuti ei ole pidev, 100 protsenti ja üdini rõõmus olemine võimalik. Kurbust on vaja selleks, et meelde tuletada, mis rõõm tegelikult on. Kurbus ei ole ilmtingimata halb, see võib olla ka näiteks pehme nostalgiline nukrus, kui meenutame möödunud hetki. „Julgustan seda mitte kartma, tegu on kõigest ajutise tundega. Kui sa oled kurb, siis järgmine samm on minna rõõmu poole tagasi,“ räägib Lauri.

Lauri Räpp
Lauri Räpp — FOTO: Erakogu

Kirjutamine ja liikumine – vahendid kurbusega võitlemisel

Kurbusega võitlemisel meenub Laurile traagiline venna suitsiid. „Kirjutasin kurbuse endast välja. Oluline on, et sa ei jääks kurbusesse kinni ja keskenduksid rõõmsatele hetkedele,“ soovitab Lauri kirjutamist kui teraapiavahendit. Alateadvuses on kirjutamine Laurile kui teraapia, kuid teisalt on see ka elustiil.

Teine abiline on kirjanikule nukrate ja keeruliste olukordadega toime tulemisel liikumine – jooksmine, kõndimine, rattasõit – need aitavad kindlasti mõtteid ja vaimu puhastada.

Tunne rõõmu väikestest asjadest

„Koroonaaeg ja sõda on pannud inimesi rohkem mõtlema lihtsamatele asjadele, mis on tegelikult olulised,“ räägib Lauri. Mees leiab, et pigem on see tekitanud inimestes kurbuse asemel hoopis tundeid, kus väiksemaid rõõmuhetki hinnatakse rohkem. „See on üks hea nipp – käia mööda väiksemaid rõõme,“ soovitab Lauri.

Materiaalseid rõõme ta eesmärgiks ja rõõmuallikaks võtta ei soovita. On ju ka ütlus, et raha ei tee kedagi õnnelikuks“ Raha ja sissetulekud on muidugi hädavajalikud, et peret ülal pidada, leib lauale saada, aga ainult raha pärast ja nimel midagi tehes kipub rõõm tahaplaanile jääma. Rahapuudus on pigem mure kui kurbusetunne. Ja kui on mure, siis tuleb keskenduda selle lahendamisele ja kurvastamine ei ole siin lahendus,“ arvab ta.

„Olen õppinud elama lihtsad asjad endale rõõmustamisväärseks“, tunnistab Lauri. „Näiteks see tunne, kui saad pärast pikka talve minna esimesel kevadisel hommikul kohvitassiga välja ja hingata kevadist õhku. Samuti meeldib mulle sügis – esimesed värvilised puulehed, teistmoodi õhk – korraks läheb kõik muu meelest ära ja on omamoodi tunne,“ räägib Lauri.

Loomulikult on tähtsad ka suured rõõmud, näiteks kui sina või mõni su pereliikmetest saavutab enda elus midagi suurt. Oluline on ka rõõmu jagamine, individuaalne rõõmustamine on täiesti normaalne, kuid jagatud rõõm on topeltrõõm.

Kuidas teadlikult rõõmu tekitada?

Esimese asjana toob Lauri välja muusika. „Muusika ei pea üldse olema rõõmus, et tekitada rõõmu. Üldsegi mitte, muusika võib olla täiesti rahulik, mõtlik ja täiesti teises meeleolus, aga see annab päevale teistsuguse tunnetuse,“ räägib kirjanik, kuidas muusikažanr ei ole soovitud tunde tekitamisel määrav.

Teiseks toob mees välja raamatud. Lauri loeb enda sõnul umbes 150 raamatut aastas ja tal on kujunenud enda lemmikud, mis tekitavad talle rõõmu ja mille järele ta ikka ja jälle haarab, kui on vaja tuju tõsta. Ühe lemmikautorina toob ta välja Carlos Ruiz Zafóni, kelle Barcelonateemalisi raamatuid talle meeldib lugeda, kuna Lauri leiab end selle kaudu mõtetes uitamas Hispaania nurgatagustel tänavatel, mis toob talle suurt rõõmu.

Suurim rõõm on jagatud rõõm

Lauril on olnud viimase aasta jooksul sadu esinemisi tuhandetele inimestele. Enda sõnul ei ole mees isiksuselt ekstravert ega introvert. „Avalik esinemine mulle meeldib, aga kui võimalus tekib, siis põgenen ikkagi enda kitsasse tutvusringkonda, keda ma jäägitult usaldan ja keda on tõesti väga vähe,” kirjeldab mees enda isiksust. Küll aga pakuvad esinemised talle suurt rõõmu, kuna alati tuleb mõni inimene, kes ütleb, et sai tuge, leinast üle, äratundmise hetke või midagi muud. Tekib kogemuste jagamine.

Lauri luulekogu on saatnud meeletu edu, millest kirjanik ei saa tänaseni aru ega taha ka aru saada. Mehele ei ole siiski kõige tähtsamad müüginumbrid, vaid see, et tullakse kohale ja antakse tagasisidet. On ka juhuseid, kus pärast esinemisi tullakse Lauri juurde raamatuga ja pisarsilmi pühendust küsides öeldakse, et raamat on muutnud tema elu. „See on hetk, kus sa saad aru, et kellelgi on sinu kirjutisest tekkinud selline emotsioon,” kirjeldab ta, kuidas need hetked toovad talle suurimat rõõmu.

Luuletajaks Lauri enda sõnul ennast ei pea, pigem ta kirjutab sellepärast, et armastab kirjutamist.

Ühte nõuannet rõõmu tundmiseks ei ole

Kõigile ühte nõuannet Lauri anda ei saa ega pea seda ka võimalikuks, kuna inimestele tekitavad kurbust erinevad asjad. Kurbust tekitavad asjad ja olukorrad võivad olla jäädavad või ajutised. Ühe lahendusena toob ta välja olukorraga leppimise. Teisena mainib kirjanik heade hetkede väljatoomise – enda isikliku elu näitest räägib Lauri enda venna traagilisest saatusest, kuid samas meenutab ta hetki, mis tõid ta vennale suurt rõõmu – ta sai tunda, mis on pereelu, tegeles ettevõtlusega, käis reisimas.

Kokkuvõtteks toob Lauri välja neli põhilist elementi, mis temal on aidanud kurbust leevendada:

  • Ära jää kurbadesse hetkedesse kinni – murede uputamise asemel tegele parem füüsilise liikumisega.
  • Jagamine – väga olulist leevendust annab enda kogemuse jagamine, see võib aidata nii sind, kui teisi.
  • Kultuuri tarbimine – raamatud, filmid, ehk kohad, kust on võimalik elurõõmu leida.
  • Kirjutamine – pane kirja asjad, mis sind rõõmustavad.