Enesekindluse mõju tüdrukute elule: miks uskumine iseendasse on nii oluline?

Lapsel tuleb aidata õppida endasse uskuma

Scanlon ja Edwards leiavad, et endale meeldivate tüdrukute kasvatamisel on oluline aidata lapsel õppida endasse uskuma. Kui ühe jaoks on “elu suurim viga” laastav, siis teisele on eksimine paratamatu ning annab võimaluse õppida ja järgmine kord targem olla. „Üks seisab mäe jalamil ja mõtleb, et tippu jõudmine on nagunii võimatu, nii et milleks üldse proovida; teine aga mõtleb, et tippu on pikk tee, nii et parem varakult minekut teha.“

Endasse uskuv inimene on endale toeks

Autorid selgitavad, et inimesed, kes endasse usuvad, või kellel on psühholoogide mõistes sisemine kontrollkese, on arvamusel, et see, kuidas nad maailmale reageerivad, on suuresti nende enda teha. Nad usuvad, et elu tagasilöögid on ajutised ja mööduvad, ning saavad neist kiiresti üle, kuna on veendunud oma võimes probleeme lahendada või vähemalt nendega silmitsi seista.

„Selle asemel, et lasta hetkeolukorral end põhja vedada, üritavad nad seda muuta. Endasse uskuvad inimesed kõnnivad läbi elu, olles veendunud, et võivad kõike proovida. Pane tähele, et just nimelt proovida. Nad ei ole edus kindlad. Elu ei lähe alati plaanipäraselt. Elu võib vahel lausa totaalselt lõhki minna. Täpselt nii lõhki, nagu see pirn, mille su tütar koolikoti põhja unustas,“ lausuvad Scanlon ja Edwards, lisades, et isegi kui elu kisub kiiva, nagu paratamatult vahel juhtub, on endasse uskuv inimene ikka arvamusel, et kõik läheb hästi. „Endasse uskuv inimene on endale toeks. Selle asemel, et eakaaslastele või võimupositsioonil olijatele alistuda või uskuda, et elu juhib halb või hea õnn ja juhus, on ta kindel enda võimes olukorda hinnata.“

Endasse uskumine on hoiak

Kuna endasse uskuv inimene usub Scanloni ja Edwardsi sõnul ka enda võimesse elu mõjutada, muretseb ta oluliselt vähem, kui asjad ei lähe nii, nagu oleks tahtnud. Isegi siis, kui asjad ei sõltu temast (näiteks lähedase surm, haigus, ebaõiglus), usub ta enda sisemisse jõudu ja võimesse saada hakkama kõigega, mis elu toob.

„Kõige tähtsam on mõista, et endasse uskumine on hoiak. See pole reaalsuse peegeldus, vaid lood, mida endale reaalsusest jutustame. Kuidas maailma endale kirjeldame. Mida oluliseks peame. Kelle arvamusi kuulame. Kas klaas on pooltühi või pooltäis. Klaas ja sisu on samad – erinevus on suhtumises. Kõik kogetu läbib meile omase maailma tõlgenduste ja kirjelduste sõela,“ selgitavad nad.

Autorid toovad välja, et kui meie tütred ei usu endasse, pole mõnes mõttes isegi vahet, mis elu neile ette söödab. Olgu see hea või halb, nende tõlgendus lähtub uskumusest, et nad on jõuetud. „Kui igapäevaprobleemid on neile hävitavad ning tulevikku hajutab negatiivsuse udu, suhtuvad nad eesootavasse hirmu ja ärevusega. Samuti võivad nad isegi imelise edu korral uskuda, et on ebaõnnestunud, kuna arvavad, et saavutuste taga on lihtsalt pime õnn või ütleb perfektsionist, et saavutatu pole piisav. Just seetõttu on hoiak endale meeldiva tüdruku kasvatamisel ülioluline.“

Lastel, kes endasse usuvad, on rõõmsam lapsepõlv

Scanlon ja Edwards toonitavad, et nagu juba öeldud sai, on endasse uskumine kinni hoiakus, mitte tegelikkuses. Ent hoiakul – viisil, kuidas tüdruk maailma näeb – on vägagi reaalne mõju tema tervisele ja heaolule. Nad selgitavad, et lastel, kes endasse usuvad (ehk kellel on sisemine kontrollkese), on rõõmsam lapsepõlv ning täiskasvanuna ka kõrgem enesehinnang. „Ei tule ilmselt üllatusena, et endasse uskuvad inimesed on vastupidavamad ja edukamad kui need, kes enda elus jõuetuna tunnevad. Nad on töökamad, kuna usuvad, et töö tasub end ära, ning mis sest, et vahel tuleb rinda pista tagasilöökidega, jõuavad nad ajapikku oma eesmärkideni.“

Endasse uskumine mõjub hästi ka füüsilisele tervisele

Enesesse uskumise kasu ei ole autorite sõnul aga pelgalt vaimne, vaid võib mõjuda hästi ka füüsilisele tervisele. Näiteks on optimistlikel ja võimekatel täiskasvanutel harvem südamerabandusi ning ka nende üldine suremus on põhjusest hoolimata madalam. Nad külmetuvad ja nakatuvad grippi harvem ning ka põletikku esineb vähem.

„Sisemise kontrollkeskme vastand on (nagu juba oletasid) väline kontrollkese. Välise kontrollkeskmega inimesed usuvad, et elu juhivad suuresti juhus, usk, õnn ja teised suurema mõjujõuga isikud. Selline jõuline isik võib olla õpetaja või vanem, aga ka mõjukas eakaaslane, kuulsus, sotsiaalmeedia suunamudija või reklaamija,“ lausuvad Scanlon ja Edwards, lisades, et inimesed, kes tunnevad, et on maailma ees jõuetud, kipuvad olema pessimistlikumad ning tundma end abituna. Samuti kipuvad nad endasse uskuvatest inimestest sagedamini põdema depressiooni ja neil on suurem tõenäosus jääda koolis teistest maha ning ka nende töösooritus on madalam.

„Sageli on nende suhted vähem stabiilsed. Tüdrukutel, kellel on väline kontrollkese, esineb rohkem paanikahäireid, ärevust ja depressiooni, sest nad ei usu, et nad suudavad elu kontrollida. Loomulikult tundub maailm kohutav, kui sul pole usku, et suudad elu keerdkäikudega hakkama saada. Abitu hoiaku traagika seisneb selles, et see ei lase inimesel oma olukorda parandada. Mis mõtet on üldse proovida, kui oled kindel, et ebaõnnestud ning kõik läheb nagunii aia taha?“

Kõlama jäänud mõtted raamatust "Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad":

• Endale meeldivate tüdrukute kasvatamisel on oluline aidata lapsel õppida endasse uskuma. Kui ühe jaoks on “elu suurim viga” laastav, siis teisele on eksimine paratamatu ning annab võimaluse õppida ja järgmine kord targem olla.
• Inimesed, kes endasse usuvad, või kellel on psühholoogide mõistes sisemine kontrollkese, on arvamusel, et see, kuidas nad maailmale reageerivad, on suuresti nende enda teha.
• Endasse uskuv inimene on endale toeks. Selle asemel, et eakaaslastele või võimupositsioonil olijatele alistuda või uskuda, et elu juhib halb või hea õnn ja juhus, on ta kindel enda võimes olukorda hinnata.
• Endasse uskumine on hoiak. See pole reaalsuse peegeldus, vaid lood, mida endale reaalsusest jutustame.
• Lastel, kes endasse usuvad (ehk kellel on sisemine kontrollkese), on rõõmsam lapsepõlv ning täiskasvanuna ka kõrgem enesehinnang.
• Enesesse uskumise kasu ei ole pelgalt vaimne, vaid võib mõjuda hästi ka füüsilisele tervisele. Näiteks on optimistlikel ja võimekatel täiskasvanutel harvem südamerabandusi ning ka nende üldine suremus on põhjusest hoolimata madalam. Nad külmetuvad ja nakatuvad grippi harvem ning ka põletikku esineb vähem.
• Inimesed, kes tunnevad, et on maailma ees jõuetud, kipuvad olema pessimistlikumad ning tundma end abituna.