Reklaam sulgub sekundi pärast

Liitu meelelahutusklubiga

ILLIMAR PILT: tuletage endale meelde elu lihtsust, kergust ja rõõmu

Illimar Pilt
Illimar Pilt — FOTO: Erakogu

Müramistreener ja metsasündmuste korraldaja Illimar Pilt, kes astub üles Rõõmufestivalil, arvab, et inimesed elavad liiga piirides ning ei tee seda, mida nad tegelikult sisimas tahaksid teha. „Me võtame elu liiga tõsiselt,“ ütleb Illimar ja soovitab, et me tuletaksime endale meelde elu lihtsust, kergust ja rõõmu. „Sa võid vaadata hetkel enda rõõmu ja jälgida, kuidas see suhestub maailmaga ja maailm sinuga vastu,“ lisab mees. Ta räägib ühe vahva muinasjutu, mis tuletab meelde, kui oluline on mängida.

Elutarkus läbi muinasjutu

Okassiga tatsas mööda metsa ringi ja nägi ühte puud, mis oli seest õõnes. Okassiga vaatas puud ja hakkas mõtlema, mis mängu ta sellega mängima hakkab.

Okassiga mõtleb, et äkki ta ronib selle puu peale ja paneb puu veerema – see oleks jube äge. Või äkki minna selle puu sisse ja peita end ära. Või hoopis otsida ussikesi ja mängida, et see on tema kodu.

Nii ta seal omaette mõtles, kuni tuli suur karu. Karul oli paha tuju – kõht tühi ja otsib mett. Okassiga aga vaatas, et oo kui vahva, ma saan siia veel ühe mängukaaslase juurde ja ma ei peagi üksi mängima.

Ta hüüdis karule: „Karu, tule siia, vaata ma leidsin ühe õõnsa puu. Me saame siin mängida igasuguseid vahvaid mänge.“

Karu vastas madalal häälel: „Kas sa teed nalja mulle? Ma olen suur ja võimas karu, mina otsin praegu endale süüa.“
Natukene jäi veel puudu, et karu oleks okasseale jalaga pannud.
Okassiga vaatas karule otsa ja küsis: „Kas sa oled mängimise ära unustanud?“

Siis sai karu aru, et see pisikene okassiga on tema vastu lahke ja tahab ainult mängida. Tema on ju suur ja võimas karu, kõik metsas jooksevad tema eest ära, kui ta metsas vastu tuleb. Kõik kardavad karu, sest ta on tõsine ja tõsiseltvõetav.

Sellega tahab Illimar kõikidele isadele öelda, et mängige oma lastega. Ta lisab, et autoriteet peab ka muidugi olema, aga meie lapsed tahavad lähedust.

„Nii mõtles selles loos ka karu, et kuidas nii väikene loom on teda puudutanud – ta mõistis, et elu on palju rohkemat, kui tõsiseltvõetav olek ja läbisurumine. Nii karu hakkaski okasseaga mängima,“ jõuab Illimar enda loo moraaliga lõpuni.

Blokid seotud lapsepõlvega

Sama on ka Rõõmufestivaliga – tullakse kohale, luuakse vibe, kus inimesed vabanevad ja julgevad oma maskid maha võtta. Vabaks laskmine on ka suur osa Illimari tööst – lisaks lastele, korraldab ta metsapidusid ka täiskasvanutele. „Need on midagi stand-up’i taolist. Elu läbi isiklike kogemuste, naljade ja veidi ka ironiseerimise. Inimestele jõuab kohale, kui lõbus see on ja siis me hüppame ning kargame. Järgmine moment avanevad südame väravad ja siis me saame sinna paigutada midagi ilusat. Selleks võib olla tunnustamine, märkamine või tänutunne, mida me pideval tajume,“ selgitab Illimar, et kuidas on võimalik luua midagi kollektiivset.

„Näiteks kui mul on 40 inimest ees, kellele on vaja korraldada sünnipäevapidu, tunnen kohe ära need inimesed, kellel on näiteks lapsepõlvetrauma pärast blokk ees,“ ütleb mees.

Ta toob selliste blokkide põhjusteks välja peamiselt lapsepõlves vanematelt noomima saamist, kus manitseti lollusi mitte tegema. „Nüüd aga tuleb mingites värvilistes riietes tüüp ja käsib mul hoopis lollusi tegema hakata. Aga kui teised teevad, siis on see järsku lubatud ja see tähendab, et on turvaline,“ selgitab mees.
Ta lisab, et kui lõpuks jõutakse sellisele järeldusele, siis hakkab inimene kontrollima iseennast, mitte ei kontrolli teda tema ema, isa või keegi teine. „Alles siis me hakkame nägema elu ilu,“ kinnitab ta.