KATKEND RAAMATUST! Mõistatuslik pärand: kas saladused on väärt elu?

Katkend Jennifer Lynn Barnes`i raamatust"Pärimismängud":

Ehkki käes oli juba sügav öö, sundisin Orenit end relvalattu viima. Tema kannul järjepanu läbi käänuliste koridoride kõndides suutsin mõelda vaid sellele, et niisuguses majas võib inimene aegade lõpuni peidus olla.

Ja seda isegi salakäike arvesse võtmata.

Viimaks peatus Oren ühes pikas koridoris. „Siin." Ta jäi seisma uhke kuldraamiga peegli ees. Vaatasin pealt, kuidas ta tõmbas käega mööda peegliraami serva. Kuulsin klopsatust, mispeale peegel läks valla nagu uks ja käändus koridori. Peegli taga paistis teras.

Oren astus juurde ja ma nägin, kuidas üle ta näo liikus punakas joon. „Näotuvastus," informeeris ta mind. „See on mõeldud pigem täiendavaks turvameetmeks. Kõige parem on sissetungijaid eemal hoida seeläbi, et nad ei teagi, kus seif asub."

Sellepärast siis peegel. Oren lükkas ust sissepoole. „Terve relvaladu on vooderdatud raudbetooniga." Ta astus sisse, mina tema kannul.

Kuulnud sõna relvaladu, kujutlesin midagi sellist, nagu võib näha filmis: palju musta värvi ja seintel Rambo stiilis padrunivööd.

Vaatepilt, mis minu ees avanes, meenutas pigem maamõisa. Seintel olid sügava värvivarjundiga kirsikarva puidust kapid. Keset ruumi seisis peenelt nikerdatud laud, katteks marmorplaat.

„Se ongi relvaladu?" küsisin. Põrandal oli vaip. Pehme kallihinnaline vaip, mis oleks sobinud söögituppa.

„Pole päris see, mida oleksite oodanud?" Oren sulges meie järel ukse. See sulgus klõpsatusega ning Oren pani kiiresti üksteise järel kinni veel kolm lisariivi. „Terves majas on laiali hajutatult turvatoad. Relvaladu on ühtlasi turvatuba - ja ka tornaadovarjend. Igaks juhuks näitan teile pärastpoole kätte ka teiste turvatubade asukohad."

Igaks juhuks, kui keegi peaks üritama mind tappa. Ma ei hakanud selle üle pikalt mõtlema, vaid keskendusin siiatuleku põhjusele.  „Kus Winchesterid seisavad?" küsisin.

„Kollektioonis on vähemalt kolmkümmend Winchesteri vintpüssi." Oren noogutas vitriine täis seina poole. „Kas on mingi kindel põhjus, miks te just neid näha tahate?"

Veel päeva-paari eest oleksin saladust hoidnud, kuid Jameson polnud mulle öelnud, et otsis - ja väga tõenäoliselt ka leidis - vihje, mis on seotud tema keskmise nimega. Praegu ei võlgnenud ma talle kohustust mingit saladust pidada.

„Otsin üht asja," vastasin Orenile. „Tobias Hawthorne’i sõnumit - teatavat vihjet. Millelegi lõigatud märki, tõenäoliselt arvu või sümbolit."

Black Woodi metsas puutüvesse uuristatud kiri polnud kumbagi. Suudlev Jameson oli paistnud olevat veendumusel, et järgmiseks vihjeks on Toby nimi - mina aga selles nii kindel ei olnud. Koore sisse kraabitud nimi ei olnud sama masti nagu sillalaua sisselõige. Ebaühtlane, lapselik. Mis siis, kui selle kratsis tüvesse Toby ise, olles alles pisike?  Ja tõeline vihje on endiselt metsas peidus?

Ma ei saa sinna tagasi minna. Mitte enne, ku tulistaja on leitud. Ühe ruumi saab Oren üle kontrollida ja teatada, et see on puhas. Tervet metsa ta üle kontrollida ei jõuaks.

Tõrjudes peast laskude kaja - ja kõige selle, mis tuli pärastpoole -, avasin ühe seinakapi. „Ehk on mingeid mõtted, kuhu teie endine tööandja oleks võinud sõnumi peita?" küsisin Orenilt ja teravdasin pilku. „Millise tulirelva sisse? Millise relvaosa sisse?”

“Härra Hawthorne valis mu harva oma usaldusaluseks," vastas Oren. „Mitte alati polnud mul teada, mis teid pidi ta mõte liigub, aga ma respekteerisin teda ja see lugupidamine oli vastastikune." Oren võttis sahtlist riidetüki, voltis lahti ja laotas marmorist lauaplaadile. Läks siis selle seinakapi juurde, mille ukse ma olin avanud, ja võttis sealt ühe vintpüssi.

„Ükski neist pole laetud," ütles ta sisendusjõuliselt. „Aga neid koheldakse nii, nagu oleksid. Alati."

Ta asetas püssi riidetükile ja silitas kergelt relvatoru. „See oli üks tema lemmikpüsse. Ta oli pagana täpse käega."

Aimasin, et siin on peidus mingi lugu - lugu, mida ta minule vaevalt et räägib.

Oren astus eemale ja ma võtsin seda kui märguannet, et võin ligineda. Kõik minus tõrkus, oleksin tahtnud püssi eest kõrvale tombuda. Minu poole sihitud kuulid olid alles liiga värskelt meeles. Haavad tuikasid endistviisi, kuid sundisin end uurima iga revaosa, otsima ükskõik mida, mis võiks endast vihjet kujutada.

Viimaks pöördusin Oreni poole. „Kust kuulid sisse pannakse?"

Otsitu leidsin ma neljandalt püssilt. Winchesteri ladimiseks tuleb esmalt tõmmata ünt hoovakest. Selle hoovakese all oli tol nejandal püssil kolm tähte: Ü. K. S. Selle järgi, kuidas need olid metalil sisse graveeritud, oleks neid võinud ka initsialideks pidada, aga suhtusin neisse kui arvu, et see läheks kokku sillalt leitud arvuga.

Mitte lõpmatus, mõtlesin. Kaheksa. Ja nüüd: üks.

Kaheksa. Üks.