NIPINURK: KUIDAS unetusest vabaneda?

Unetust ära kasutades võib saada väga edukaks Carnegie kirjutab, et ülikooli astudes oli Samuel Untermyer mures kahe häda pärast: astma ja unetus. Kuna te ei suutnud ennast kummastki terveks ravida, otsustas ta teha paremuselt järgmist: ärkvelolekut ära kasutada. Selle asemel et püüda öösel voodis väherdes magama jääda ja end närvivapustuse äärele muretseda, tõusis ta üles ja õppis. Tulemuseks oli see, et ta muutus kõikide oma ülikoolikursuste edukaimaks õpilaseks ja temast sai sisuliselt New Yorgi ülikooli imelaps. Isegi pärast seda, kui ta alustas juristina praktiseerimist, unetus ei kadunud. Kuid Untermyer ei muretsenud enam seepärast. „Minu eest hoolitseb loodus,“ ütles ta, ja seda loodus tegigi. Vaatamata vähesele unele oli tema tervis tugev ja ta võis töötada sama kurnavalt kui teised New Yorgi juristid. Ta töötas isegi paremini, sest tegi tööd ka siis, kui teised magasid! 21-aastaselt teenis Samuel Untermyer 75 000 dollarit aastas ja teised juuratudengid tunglesid kohtusaalis kohtade pärast, et tema meetodeid kasutama õppida. 1931. aastal maksti talle ühe juhtumiga tegelemise eest tasu, mis oli tol ajal tõenäoliselt suurim summa, mille üks advokaat töö eest saanud oli: miljon dollarit, mis maksti talle välja kohe pärast töö lõppu. Sellele vaatamata ei olnud tal und. Ta luges peaaegu hommikuni ja ärkas kell viis, mil asus sekretärile kohe kirju dikteerima. Selleks hetkeks, kui teised inimesed alles oma tööd alustasid, oli temal juba pool päevatööd tehtud. See mees, kes oma elu jooksul peaaegu kordagi korralikult ei maganud, elas 81-aastaseks. Kui ta oleks unetuse pärast pidevalt muretsenud, rikkunuks ta sellega tõenäoliselt oma elu. Veedame elust pea kolmandiku magades, kuid keegi ei tea päris täpselt, mis see uni tegelikult on Teame, et see on harjumuslik puhkeseisund, mille käigus parandab keha oma n-ö katkiläinud õmblusi, kuid me ei tea, mitu tundi und iga inimene vajab. Pole isegi päris kindel, kas uni on kõigile vältimatult vajalik! Kõlab uskumatult? Carnegie kirjutab, et Esimese maailmasõja ajal sai Ungari sõdur Paul Kern kuuli pähe ja see kahjustas tema aju otsmikusagarat. Ta paranes haavast, kuid kummalisel kombel ei suutnud enam kordagi magama jääda. Sõltumata arstide pingutustest – kõikvõimalikud rahustid, uinutid ja hüpnoos – ei suutnud Paul Kern uinuda ega isegi mitte uniseks muutuda. Arstid ennustasid, et ta sureb peatselt, kuid Paul Kern mängis neile vingerpussi. Ta leidis endale töö ja elas suurepärase tervise juures aastaid. Ta tavatses küll pikali heita, silmad sulgeda ja puhata, kuid magama ei jäänud. Tema juhtum on üks meditsiini müsteeriumidest, mis heitis väljakutse paljudele une kohta käivatele teooriatele. Mõni inimene vajab oluliselt rohkem und kui teised. Näiteks maailmakuulus dirigent Arturo Toscanini magas ainult viis tundi ööpäevas, kuid Ameerika president Calvin Coolidge vajas und tervelt üksteist tundi. Ehk teisisõnu: Toscanini magas oma eluajast umbes viiendiku, Coolidge aga pea pool. Carnegie rõhutab, et unetuse üle muretsemine on palju kahjulikum kui unetus ise. Ühe temaõpilase, New Jerseyst pärit Ira Sanderi ajas krooniline unetus lausa enesetapu äärele. „Uskusin, et olen hulluks minemas,“ rääkis Ira Sander. „Alguses oli mu probleem selles, et olin liiga hea unega. Ma ei ärganud äratuskella helina peale ja jäin seetõttu pidevalt tööle hiljaks. See tegi mulle muret ja mu ülemus hoiatas, et pean tööle jõudma õigeks ajaks. Teadsin, et kui jätkan sisse magamist, kaotan töö.” „Rääkisin sellest oma sõpradele ja üks neist soovitas, et mõtleksin enne magamaminekut keskendunult äratuskellale. Ja sellest algaski mu unetus! Selle neetud äratuskella tiksumine ei lasknud mul enam magama jääda! Vähkresin sõba silmale saamata öö läbi! Hommikuks olin praktiliselt haige. Olin haige muretsemisest ja magamatusest. See kestis kaheksa nädalat. Sõnades on raske edasi anda kogu kannatust, mille käes ma vaevlesin. Olin veendunud, et hakkan hulluks minema. Mõnikord käisin toas tundide kaupa edasi-tagasi ja mõtlesin, kas peaksin aknast alla hüppama ja kogu loole lõpu tegema,” kommenteeris ta. Viimaks läks ta arsti juurde, keda olin tundnud terve elu. Ta ütles: „Ira, ma ei saa sind aidata. Keegi peale sinu enda ei saa sind aidata, sest oled endale ise selle häda kaela tõmmanud. Mine õhtul voodisse ja kui sul ei tule und, ära hooli sellest. Lihtsalt ütle endale: „Mul on ükskõik, kas ma jään magama või mitte. Kõik on korras ka siis, kui pikutan ärkvel olles hommikuni.“ Hoia silmad kinni ja mõtle: „Senikaua, kui ma rahulikult pikutan ja une pärast ei muretse, puhkan unest sõltumata.“ Ta tegi nii ja umbes kahe nädala pärast hakkan uuesti korralikult magama jääma. Vähem kui kuu aja pärast magas ta kaheksa tundi ööpäevas ja närvid olid jälle korras. Ira Sanderi elu ei lõhkunud mitte unetus, vaid muretsemine unetuse pärast. Carnegie toob välja, et hea une esimene eeldus on turvatunne. Peame tundma, et mingi meist suurem jõud hoolitseb meie eest senikaua, kuni me hommikul ärkame. Great Ridingi psühhiaatriahaiglas töötav dr Thomas Hyslop rõhutas sama mõtet, kui esines Briti Arstide Liidu kokkutulekul. Ta ütles: „Üks parimaid und soodustavaid vahendeid, millega ma aastatepikkuse praktika vältel olen kokku puutunud, on palvetamine. Ütlen seda vaid enda kui arsti seisukohast. Palvetamist võib nende puhul, kes seda regulaarselt praktiseerivad, pidada kõige sobivamaks ja normaalsemaks meele ja närvide rahustamise vahendiks. Laske ennast vabaks, las jumal valvab teie und.“