NIPINURK: LIHTNE retsept ärevuse vähendamiseks

Ärevusest saab lahti just nii Merit selgitab, et elu ja harjumuste ärevust tekitavast ja toitvast tsüklist väljasaamiseks on vaja luua keskkond ja võtta aeg, kus keha ja meel saavad puhata. Kosutav uni, sügav hingamine, jooga, aeglasem elurütm, enese märkamine, loodus, mahe küünlavalgus ja rahustavad aroomid, vann, päeviku pidamine, meditatsioon, paberraamatute lugemine, teraapia. Ärevusse võib närvisüsteemi viia või juba olemasolevat ärevusseisundit võimendada puhtpaljas füsioloogiline stress. See võib tulla veresuhkru langemisest liiga madalale, unepuudusest, visuaalsest ülestimulatsioonist, mürast, külmast või palavusest, vigastusest või isegi tehnoseadmete kiirgusest. Ka sedasorti stressi ja ärevuse vähendamiseks sobivad samad soovitused. Oma vajadustega arvestamine ja oma rütmis tegutsemine, võimalikult looduslähedases keskkonnas. Igal tööl on oma tempo “Viimastel aastatel olen kokku puutunud paljude endast erinevat tüüpi inimestega, kes on aidanud mul töiseid asju teha, ja ma olen väga tänulik nende põhjalikkuse eest. See tähendab vähem vigu ja paremat kvaliteeti. Aga see tähendab ka, et seda ei saa teha kiirustades või palju. Paljusid töid ei saa teha kiiremini, kui neid saab teha. Mu tuttav keeletoimetaja pidi toimetama ühe raamatu kõigest kuue päevaga. Ma teadsin, kuidas see talle ei sobi (õnneks see polnud minu raamat, sest ma ei taha, et keegi endale liiga teeks, piisab sellest, et olen ise üle ülekoormuse serva ära käinud). Keeletoimetaja selle pärast ongi valinud olla keeletoimetaja, et ta armastab komasid ja vahel isegi semikooloneid ja tireesid. Ja sõnade ilu ja vormi. Iga tähe kontrollimist, vaagimist ja kaalumist. Ja mitte kiirustamist. Sest arusaadavalt ei saa seda teha kiirustades,” toob ta näite enda elust. Merit lisab, et igal tööl ja igaühel on oma sisemine tempo – seda näeb kasvõi meisterdavate laste pealt või lihtsalt metsarajal sörkides. Ja seda tuleb austada, isegi kui ajad me ümber on hullud ja kiiruse kultus matab hinge. Küll kvaliteedi kultus ka tagasi tuleb. Vähemasti elugurmaanide seas. Standardiseerida – näiteks koolitunni pikkusega – ja efektiivsemaks muuta, näiteks tööl, eriti pärast kellegi koondamist, saab ainult kuhugi maani ning sealt edasi hakkab kannatama kas töötulemus või inimene või tavaliselt mõlemad. “Ma püüdsin ka eile keskendunult sajale e-kirjale vastata, mis lõppes sellega, et mu sõbranna uuris, kas mu müügikirjas peabki olema “toeta”, nagu mul oli, või tegelikult pigem “soeta”. Selle pärast ongi aeg, tähelepanu ja prioriteedid nii olulised ja üliisiklikud küsimused ning tempot ei saa kellelegi ette anda,” toob ta veel ühe näite.