Reklaam sulgub sekundi pärast

INGA RAUDSEPA KOLUMN:”Miks ma tulin eestisse tagasi”

Ajakiri Buduaar

Ühe jaoks on kodu seal, kus on tema kohver. Teisele on kodutunde tekkimiseks vaja natuke enamat. Kumbki variant pole õige ega vale. Küsimus on selles, mis inimese õnnelikuks teeb. Olles päris palju reisinud ning elanud siin ja seal, võin kindlalt väita, et olen natuke keerulisem inimene, kes vajab kodutunde tekkimiseks seda pisukest enamat. Selle tõdemuseni jõudsin tänu kogemustele, mille jooksul õppisin tundma teiste riikide ilu ja võlu, mil aastaid oli üks üsna suur kohver mu truu riidekapp ja hiljem ka mini-panipaik. Võin end ju pidada üksikuks hundiks, kuid tegelikult on kuuluvustunne mulle oluline. Just pisiasjad, mida Eestis elades ei märganudki, said distantsilt palju olulisema tähenduse ja kutsusid mind tagasi, hüüdes: „Hei, sa ju tegelikult kuulud Eestisse!“ Küsimused, mis mind võõrsil elades väsitama hakkasid ja mida ma Eestis iial kuulma ei pea on näiteks "Where are you from?" ja "Why did you move here?" Ma lihtsalt enam ei jõudnud iga päev sama lugu rääkida ega samas toonis kinni olla, kui vestelda saaks palju huvitavamatest asjadest. Palun laske mul sisse elada ja ärge tuletage mulle iga päev meelde, et olen võõramaalane! Muutusin kavalaks. Hakkasin teatud kohtades minimaalselt rääkima, et mu aktsenti ei kuuldaks. Meie ühisosad Kohalikku koeraparki läksin ainult siis, kui tundsin, et olen valmis võimalikuks "I’m from Estonia"-vestlusteks. Vahel nende vestlustega seal koerapargis ka vedas. Mu kullakallis varjupaigast võetud Alma tõmbas sageli teiste koeraomanike tähelepanu oma kena kasuka ja tarkade silmadega. Sain võimaluse promoda varjupaigakoeri ja rääkida koeraomanikuks olemisest. Siiski, sageli lõppes see meeldivalt alanud vestlus ikka viisaka ja tasaselt küsitud where-are-you-from’iga. Muidugi vastasin alati ontlikult ja ega inimestele nende uudishimu pahaks saa panna. Ilmselt küsiksin ise täpselt samamoodi, juba mõttes ette vabandades, et ma teema üles võtan. Ükskord aga ärkas minus ulakas Lõuna-Eesti plika. "I’m from Gambia," vastasin asjaliku hääle ja surmtõsise näoga, ise lootes, et saab natuke nalja. Saigi! Aga teistsugust nalja. Nimelt läksid mu vestluskaaslase silmad taldrikusuuruseks ja tema pilgus oli siiras imestus, kui ta ütles "Me too!!!" Noormees oligi Gambiast pärit. Meie vestlus võttis kiirelt teise suuna ja oleksin saanud endale küllap väga hea sõbra, kuid mu elus juba oli üks mees, nii et sinnamaani need asjad ei jõudnud. Räägime ilmast. Kallid kaasmaalased, minule meeldivad vihmased jaanipäevad ja lumeta jõulud. Ilm on meie ühisosa. Alati saab meenutada, kuidas näiteks tunamullu oli jaanipäeval ja jõulude ajal täpselt sama temperatuur või kuidas jõululaupäeval õitsesid minu tädi aias roosid. Kui ma teiste eestlastega jaanipäeva-jõulude ilmast räägin, on mul tunne, et kuulun salajasse sekti, mille liimed on üliteadlikud viimase kümne aasta kohalikest ilmaoludest ning kelle vestluste kohustuslikuks osaks on neid terava eestlasliku huumoriga kritiseerida. Minu meelest oskavad ainult eestlased ilmast niimoodi rääkida, et see minule vastuvõetav on, ja ma armastan seda. Tunnen magusat kuuluvustunnet, kui saan kellelgi „kurta,“ et üks jaanipäev oli nii vihmane, et lõkke pidi süütama bensiiniga ja grillida tuli köögis. Teate küll neid tsitaate raamatutest ja filmidest, mida ainult eestlased mõistavad? Näiteks naljad „Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!“ või „Ikkagi inimene!“ kultusfilmist „Siin me oleme“ on eestlaste ajju kodeeritud ja neid antakse edasi põlvest põlve. Proovi sa neid neid nalju inglise keelde tõlkida! Need muutuvad lohisevateks ja on ilma kultuurilise kontekstita tähendusetud. „Kevade“ väikese Lesta vapper „Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!“ ei oma mitte kuskil mujal sellist tähendust kui Eestis. Need on ikka ja ainult meie naljad, mille peale välismaalasel kerkib vahest ainult üks kulmukarv. Mõni osavõtlikum võõramaalane ehk isegi püüab mõista, enne kui alla annab ja viisakalt teemat muudab. Kui ta siis veel üritab selgitada enda kohalikke nalju, kuulan samuti teeseldud osavõtlikusega ja triivin sujuvalt teistele teemadele. Ei, mina ei taha enam kellelegi teatud nalju tõlkida ega selgitada. Tahan teha kohalikke nalju siis, kui selleks tuju tuleb ja nautida seda äratundmisrõõmu, mida need siin tekitavad. Tahan „kohvikusse ja loomaaeda“ koos teiste eestlastega! Rukkileivast ei hakka ma isegi rääkima.. Usun, et seda söövad aeg-ajalt isegi need eestlased, kelle üle on võimust võtnud globaalne gluteenihirm. Aga olete mõelnud, kuidas maitsevad võõramaalastele meie vanad  head Kalevi kommid? Teadke, et Tõmmu komme ei ole sünnis viia välismaalaste pere lastele, sest maitse... Puhas alkohol! Mina aga armastasin neid komme juba lapsena ja armastan siiani. Või siis marjamaitselised Tiina marmelaadikommid, mida olen õppinud hindama pisut hilisemas elus, kuna marmelaad pole mu eriline lemmik. Mina ja vist ka enamus teisi eestlasi nõustume, et Tiina kommid on mahlaste marjade maitsega. Ei, see maitse on neil siiski ainult Eestis, sest välismaalased tunnevad rummimaitset! Üldse on nende jaoks enamik Kalevi kultuskomme alkoholimaitselised või liiga intensiivsed. Kuid mitte eestlatele! Sest meie oleme üks pisikene kange rahvas, kes ei karda karda Kalevi komme. Sellised me oleme ja kellegi ees me sellepärast vabandama ei pea. Olles näinud Atlandi ookeani nii siit- kui sealtpoolt, vaadanud tõtt päikeseloojangul raugelt lainetava Vaikse ookeani veemassiiviga, pole ma siiski leidnud midagi ilusamat, kui seda on küpsed ja kuumad, ritsikate sirinast küllastunud Lõuna-Eesti suved, meie lõputult valged suveööd, mil päike vaevu merre vajub, et sealt eha ajal kohe uuesti pinnale kerkida. Meenub üks lumine jõululaupäevaöö, kui kõik puud olid kaetud härmatisega, mille täiskuu karge kuma hõbejalt helkima pani. Need on imelised mälestused. Sellist müstilist sidet loodusega ja ilusas hetkes täielikku kohalolemise tunnet olen kogenud ainult Eestis. Pole paljut, mis suudaks mind üllatada, kuid Eesti oma kauni looduse ja vahelduvate aastaaegade salapäraste lõhnadega suudab seda ikka ja jälle. Armun üha uuesti. Nende pealtnäha tühistena näivate kirjeldustega tahan jõuda asja tuumani. Jagatud kogemused, mälestused ja kultuuriline kontekst on osad meie olemusest. Need näitavad, kuhu me kuulume. Kuuluvustunnet ei saa alahinnata. Jah, ma proovisin. Püüdsin kohe väga palju, et sulanduda võõrasse. Aga tee tõi mind sellest hoolimata tagasi kodumaale. Ja kui ma vaatan oma targa ja tubli Eesti mehe silmadesse, on tunne, et suund on õige. Kes on Inga? Lõuna-Eestist pärit Inga kolis kümneks aastaks Eestist, et jätkata õpinguid ja näha, kas rohi on piiri taga rohelisem. Selle aja jooksul on ta pikemalt elanud nii Helsingis, Brüsselis kui ka Bursas (Põhja-Türgi). Nendesse linnadess viisid õpingud ja tööpraktikad. Lisaks sellele on ta teinud päris palju puhkuse - ja hiljem ka tööreise, mis viisid paikkadesse, millest väikeses külas kasvanud plika isegi mõelda ei osanud. Inga sõnul on tal nüüdseks pendeldamisest kõrini. Eestis tagasi, laob ta uut vundamenti edukaks kodu - ja tööeluks. Reisimisest ta väga enam ei unista. Noh, Bretagne'i poolsaarel Prantsusmaal võiks ju ühel päeval ära käija, et nautida kohalikku õunasiidrit ja dramaatilist rannajoont ühes ajalooliste linnakestega ...   Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar - veebruar 2019.