MEELIS VILL: kuidas loobuda elu kaaslasest?

Toona ma ei teadnud, et sellest saab kohvivaba aasta – oleks pakkunud nädalat, maksimaalselt kuist pausi. Mul polnudki otsest plaani. Tahtsin teist maitset oma hommikusse ja päeva. Alustasin kohvijoomisega juba noorelt. Neljandas või viiendas klassis koolist koju jõudes keetsin endale kohvi. Olin nii algaja, et tegin seda lahustuvast kohvist. Meil oli ülalt kõrgenev Türgi kohvikann, millega ma katsetasin. Jook oli paheline, must, tume, tökatjas. Nii jäi mulle eluks ajaks kummitama tunne, et kohv on pigem kahjulik, sõltuvuslik ning ebatervislik. Nüüd, kui kohvijoogid on nupuvajutuse kaugusel, vajutasin kohviautomaadi nuppu päevas ka siis, kui polnud põhjust. Vajutad, sest nuppu on lihtne vajutada. Käid külmkapi ust katsumas ka siis, kui tead, et külmkapp on tühi. Aga ikka käid. Mu sõber ütles, et kui ta on kohvi joonud, siis tal „latv kõigub” ja süda puperdab. Kohv tõmbab ta füüsiliselt käima. Oma kohvijoomise kõrghetkedel tõmbasin rindu kaheksa espressot päevas. Silm ei pilkunud ja käsi ei värisenud. Läksin isegi nii kaugele, et ostsin koju espressomasina, mille jaoks pidi ube jahvatama ja masina „käpa”, sisse kohvipulbrit pressima nagu kohvibaarmen. Enda loodud ebamugavus ei takistanud ja ei piiranud mu koguseid. Kõlab nagu narkomaania? Ma arvan ka. Mäletate – kohv oli minu jaoks pahe. Et lugu oleks täiuslikum, jätsin tol esmaspäeval maha ka alkoholitarbimise. Taas ilma plaani ja ettevalmistuseta. Niisama. Õlu maitse hakkas vastu. Kuidas jätta maha elu kaaslane? Pahedest loobumine on nagu suhte lõpetamine. Mõnikord on lihtsalt õige aeg. Mõnikord tuleb see vanusega. Mõnikord piisab, kui öelda endale, et nüüd aitab. Minu nipp on selles, et ma ei luba endale aeg-ajalt pitsikest espressot või pokaalikest punast. Ma tean, et need joogid maitsevad hästi, nii et ei tasu neid endale moka peale määrida ja vaadata, kas tahtejõud murdub. Kindlasti murdub. Teate seda, et tahtejõud on nagu lihas. Lihas väsib. Alkoholiga väsib tahtejõulihas hetkega. Pudeli õlu või pokaali veiniga on kordades lihtsam järele anda ükskõik, mis pahele. Eriti, kui see on kelmikas, armas ja nummi pahe, mida idealiseerib rock’n roll. Elukaaslasest edukas lahtiütlemine nõuab, et sa piirad temaga läbikäimist, ei mingit sussa-mussat, ei haletse taga, ei anna veel ühte võimalust, ei kutsu külla vanu aegu meenutama. Kõik! Finito! Peidad eksist pildid keldrisse silma alt ära: „Oli tore aeg, kallis, aga ma liigun eluga edasi!” Sama nipp toimib kohvi, sigarettide, šokolaadi, kookide ja napsiga. Sa ei pea oma eksi vihkama. Temaga koos veetsid võrratud aastad, sa lihtsalt ei näpi teda rohkem. Maha jätta on raske, asendada on lihtne. Minul tuli kohvi asemele madalama kofeiinisisaldusega jook – roheline tee, mille mõru ja suud kuivatav maitse mulle sobib. Kohvist tühjaks jäänud kohad ujutati üle rohelise teega. Alkohol asendus tööga. Harjumus tekib 66 päevaga, mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt. Pidage need kaks kuud vastu! Fake it till you make it. Kui maailma tabab järgmine eneseisolatsiooniaeg, kasutage see võimalus ära. Ärge ostke oma koopasse asju ja toitu, millest soovite loobuda. Ärge pange oma tahtejõudu proovile. Keemilised ühendid, millega võitlete, on tugevamad kui teie tahtejõud. Ärge otsige kaklusi, vaid olge vaguralt kodus peidus. Tagasilöögid Jah, oli ka neid päevi, kus mõtlesin loobumisele. Raskeim hetk saabus kahekümne aasta tagust fotot vaadates, kus ma joon Austraalia vanaonu köögis Eestist külla sõitnud miljonäriga viinakoksi. Mul tulid rõõmupisarad silma! Austraalia kuuma õhtu lõhn, küünarnukkide all kummine vakstu, vodka tugev maitse, sest vanaonu ostis odavat viina. Millised mälestused! Sel hetkel käis mu eufoorilisest peast läbi – Fuck the world! Minge kõik metsa! Sügavkülmas ootav viin tuli nii lähedale! Rahunenult mõtlesin: mitu koksi ma segaksin, mitmenda koksiga see ammune mälestus haihtuks ja mis edasi saab, oleksin ma edasi rõõmus ning elevil? Ja hommik, järgmine päev?! Mälestus ja tunne läksid üle. Sa vajad päästmist Olge valmis heategudeks, teid hakatakse päästma. Lähimad kolleegid ja sõbrad proovivad abistada julgustustega: „Kohv pole kahjulik, punane vein on südamele hea, vaata, et sa hingamisest ei loobu – ja muud vaimukused.” Sellel hetkel avastate, et oma süütute loobumistega kõigutate liiga paljude inimeste turvalist argipäeva. Olete saavutanud midagi sellist, mida on peetud võimatuks inimhingele, ja eriti just teile. Sest olete sama tavaline inimene nagu nemad. Selleks, et ei treeniks maratoniks (mul on nõrgad põlved) ja ei õpiks uut keelt, (ajad ei klapi ja raha ei ole) leiab alati töötavaid vabandusi. Kohv ja alkohol ei nõua midagi. Sa lihtsalt ei tarbi neid enam. Ilmunud ajakirjas Buduaar