TEISTMOODI TOIDUKUNST

Kujuta ette, et oled peolauas, kus on ootel hõrgutavad toidud. On ainult üks takistus: sa ei taha uhket kompositsiooni rikkuda ja pole ka päris kindel, mille sisse kahvli lööd. See kogemus ei pruugi küll olla mugav, kuid samas pakub uudseid aistinguid kõigile meeltele. Sellist visuaalset ja maitsemeeli köitvat toidukunsti serveerib Maria Ader Bailey – looja, kes ise eelistab oma tegemisi defineerida kui interaktiivseid toiduinstallatsioone. Installatsiooni sõnast ei maksa end ehmatada lasta, Maria pakutav on täiesti söödav ja valmistatud parimast värskest toorainest. Sellise toidukunsti eesmärk on pakkuda elamust ja restoranis söömisest hoopis erinevat kogemust. Toidukunst kui lugu Maria, kes tegutseb Maria Ader Studio nime all, selgitab, et tihti öeldakse talle ka toidudisainer ja tema loodut nimetatakse toidukunstniks või isegi cateringiks. Kokkamine on talle südamelähedane olnud lapsest saati, ent toiduvormimise kirg tekkis kuus-seitse aastat tagasi. „Olen õppinud maalimist nii Eestis kui Londonis ja olnud pikalt maalikunstnik. Tegelikult on maalimine toidukunstiga sarnane, lihtsalt meedium on erinev. Mõlemad annavad võimaluse luua eriline õhustik, ruum ja tekitada tundeid ning rääkida lugu,“ tõdeb naine, et kõik on omavahel seotud. „Mulle on väga oluline, et toidu maitse oleks sama hea kui selle väljanägemine.“ Toidudisaineri töö algab tellimusest. Järgmise sammuna on oluline üle vaadata toimumiskoht ja sealne õhkkond. Nii annab ruum ise esimese sisendi. Edasi vormub narratiiv. „Hakkan mõtlema, millest tahan rääkida, millist tunnet edasi anda ja siis saan visandamist alustada. Sel aastal tegin Maidla Nature Resortile kaks üritust. Neil on hästi ilus ja luksuslik vanaaegne mõisahoone, ideaalne sisend, et hakata uurima ajaloolisi toite. Kuna neil oli soov, et õhtusöök saaks sürrealistlik, lähtusin sellest,“ toob Maria tööprotsessist näite. Kui visandid olemas, jätkub protsess väga hea tooraine otsimisega. „Mulle on väga oluline, et toidu maitse oleks sama hea kui selle väljanägemine. Praegu olengi hakanud maitsele rõhuma,“ räägib kunstnik ja tõdeb, et eelistab lihtsat ja kvaliteetset toorainet, mida ei pea väga palju muutma. Kui toidud saavad valmis, on viimane samm suur sättimine, kus kohtuvad hea tooraine, eelnevad visandid ja tunne, mida looja soovib edasi anda. „Sättimine on kõige lõbusam osa, kui näed, kuidas kõik need väikesed tükid saavad kokku kunstiteoseks.“ Mariale meeldib jälgida protsessi lõppu, kui laud on kaetud. Siis saab kõrvalt vaadata, kuidas inimeste vahel tekib tänu toidule interaktiivsus. Enamasti ei julge keegi söömisega algust teha, vaadeldakse ja suheldakse. „Maidlas oli samamoodi, et pärast 20 minutit pidi omanik ise söömisega algust tegema, et ka ülejäänud 150 inimest julgeksid läheneda,“ muigab ta. Laua katmine käib kõhu kaudu Olgugi, et toit valmib kunstniku käte läbi, päris kokaks Maria end nimetada ei tihka. „Arvan, et oskan süüa teha läbi intuitsiooni. Ma ei ole seda professionaalselt õppinud, aga kogemusi on andnud nii reisimine kui erinevate asjade maitsmine.“ Kokkamisel fännab ta naturaalselt vägevaid asju. „Näiteks artišokid on nagu taimse maailma austrid, nii ilusad ja vägevad! Valin päris tihti tooraine selle järgi, mis on juba looduse poolt justkui kunstiteos. Minu ülesanne on selle vägevust lihtsalt rõhutada ja pjedestaalile tõsta. Näiteks hea valge kala puhul piisab sidrunist, soolast ja võist ning ta võibki olla juba perfektne. Mina siis sätin selle uude vormi, et inimesed ei saaks esimesel momendil aru, et tegemist on kõige lihtsama valge kalaga. Seega eelistan toidu uude vormiviimisele läheneda teisiti, mitte tingimata maitse poolest,“ avab ta toidukunsti tagamaid. Kihvt on töötada näiteks võiga, seda saab savi kombel erinevatesse vormidesse modelleerida. Tavaliselt lähevadki lauale asjad, mis kunstnikule endale väga maitsevad. Viimasel ajal on fookuses vähk ja krevetid, erinevad juurviljad. „Kuna liha mu enda menüüs enam pole , jõuab see ka lauale harvem. Lauale peavad minema asjad, mis hästi õnnestuvad ja ennast rõõmsaks teevad, nii saab hea tunde ka edasi anda,“ tõdeb ta, et toit jõuab sageli lauale läbi enda maitseeelistuste. „Artišokid on nagu taimse maailma austrid, nii ilusad ja vägevad!“ Loomulikult võtab Maria arvesse ka saabujate toitumisharjumustega seotud piiranguid. Üha populaarsemad on näiteks taimsed valikud, kuid kõige tähtsam on, et toitu ei raisataks.. „Üritan teha nii, et kõik, mis lauale läheb, oleks õhtu lõpuks söödud.“ Ometi ei leia toitude juurest selgitavaid silte, sest see võiks elamuse rikkuda. „Ma ei taha ära võtta avastamise kogemust, et lööd hambad sisse ja saad aru, et tegelikult on see tuttav toit, mis on lihtsalt tavapärasest erinevamal kujul.“ Mitte ainult kunstirahvale Maria rõõmuks on elamusi pakkuv toidudisain järjest populaarsem, tihti soovitakse kliente üllatada. Iseenesestmõistetavalt tunnevad palju huvi just kunstigaleriid ja -institutsioonid, kuid elamusi jahivad ka erinevad ettevõtted ja sõpruskonnad. Tähtis on inimeste ühendamine. Maria toob näite, et korraldas hiljuti Londonis ühele sõpruskonnale õhtusöögi, kes ei olnud kaks aastat koroona tõttu traditsioonilisel viisil kokku saanud. „Inimesed ei koge enam sellist koos söömist, kuigi see on lihtne asi, mis ühendab. Toit on justkui jäämurdja.“ „Toit on justkui jäämurdja.“ Siiraste emotsioonidega kiidab naine Eesti Kunstiakadeemiat, sest koostööd tehakse palju. Võib öelda, et minu toidukunstniku karjäär saigi just sealt alguse. „Tegemist oli EKA 100 üritusega, kus mulle pakuti torditegemise võimalust. Mul ei olnud üldse kogemusi ja kutsusin kampa oma skulptorist sõbranna Edith Karlsoni, kellega koos küpsetasime muffinitordi jaoks kaks ööpäeva muffineid, mille lõpuks söödavate kuldsete spreidega üle pihustasime. Sel hetkel küll kirusime, et miks me töö vastu võtsime, kuna neil puudus kogemus, mida tähendab 700 muffini valmistamine, aga nagu näha, sai sellest terve karjäär,“ muigab Maria. Pärast kõnealust üritust hakkasid teisedki tööpakkumised tulema, kuid tollal oli suurem rõhk toidu visuaalselt šokeerival välimusel, mitte niivõrd maitsel. Ta meenutab, et üks veidramaid toidulaudu oli samuti Eesti Kunstiakadeemiaga seotud. Uue hoone avamise puhul, tookord veel Curated by Bakerman nime all, valmistas ta koogi, mis meenutas ehitusmaterjale. Idee oli pakkuda võimalust oma kook ise materjalidest kokku panna. „Inimesed olid küll pisut ehmunud, et mis kook see selline on,“ meenutab ta lõbusalt. Toiduga mängimine ei ole veel mõru maiguga kommentaare toonud. Tavaliselt on inimesed uuest kogemusest lummatud, kuid lauda planeerides lähtub kunstnik palju ka kontekstist. „Kui on privaatsem õhustik kellegi kodus, siis ma mängimisega liiga kaugele ei lähe. Panen rohkem rõhku nõudele, söögiriistadele, postamentidele ja laudlinadele,“ viitab ta erinevatele võimalustele. Loo oma pidu Uurides Marialt soovitusi erilise pidupäevalaua katmiseks, soovitab ta otsida inspiratsiooni ajaloost. „Otsi vanu retsepte ja vaata, kuidas nõusid või söögiriistu algselt kasutati. Katsetan tihti erinevaid retsepte, loen, käin reisimas. Inspiratsioon on pideva töö tulemus,“ julgustab ta proovima. Jõululaua tarvis viskab ta õhku idee eelistada traditsioonilistele hoopis teistmoodi roogasid. „Ma ei fänna seda, et tähtpäevadel on mingi kindla loomaliha söömisaeg. Oleme ise valinud pigem kala või vaadanud hoopis taimse toidulaua poole, et teha teistmoodi. Peolaua katmisel on kõige tähtsam siiski pakkuda toitu, mida ilma suurema stressamiseta valmistada oskad. Inimesed ise teevad peo ja kõige olulisem on, et kõigil oleks lihtne ja mõnus,“ ütleb ta lõpetuseks kuldsed sõnad.