Kristi alustab Buduaaris võitlust ülekaaluga

84 kommentaari
Kristi alustab Buduaaris võitlust ülekaaluga

Elus ei ole midagi juhuslikku! Teen sujuvalt järelduse, et ka Buduaari „pakkumine“ saada nende abil ja toel kergemaks ning kaunimaks, ei olnud juhuslik. Keegi kusagilt „juhatas“ mind eelpool mainitud ridadele ja leian, et seda võimalust ei saa õhku jätta ega kellelegi kinkida. Siit tuleb minna täiskäigul edasi!

Elus ei ole midagi juhuslikku! Teen sujuvalt järelduse, et ka Buduaari „pakkumine“ saada nende abil ja toel kergemaks ning kaunimaks, ei olnud juhuslik. Keegi kusagilt „juhatas“ mind eelpool mainitud ridadele ja leian, et seda võimalust ei saa õhku jätta ega kellelegi kinkida. Siit tuleb minna täiskäigul edasi!

Teate, 26aastasel naisterahval on eriti suvisel ajal päris valus tänaval kõndida. Asfalt on endine, kord auklik, kord sile – sellega on kõik korras, aga hingel on valus. Praegu keerab sees, sest kõik need allasurutud tunded tulevad meelde ja neist veel kirjutada – AI, vägagi  AI-AI-AI.
Sellest hoolimata lähen edasi, täiskäigul…  Kordan end ja selgitan pisut- ei ole lihtne olla õues, tänaval, rannas, kui kõik n-ö normaalkaalus, peenikesed ja kaunid naised enda loomulikus ilus ning uhkeis ja nappides rõivais mu ümber keerlevad.  Ja need riided, mida nad kannavad – minagi tahaks neid kanda, aga…  Isegi poes on valus neid vaadata, sest minagi tahaks neisse mahtuda. Ma armastan teksapükse! Mõnikord võtan julguse kokku ja astun poodi, vaatan neid ja unistan. Toredad müüjad on kärmed ligi astuma ja pöörduma küsimusega, kas nad saavad aidata? Mõtlen alati, mida vastata. Jah, saaks, kui ma neisse mahuks! Aga… Ei saa, kui ma tulin vaid unistama, kuna ma neisse JU ei mahu. Jään siis vastuse juurde, milleks on “Aitäh teile, aga ma kõigest vaatan!”. Jätan ütlemata, et unistan. See ju ei kõlbaks.
Lasen korra lootuskiire hinge ja kujutan ette, kuidas mulle tuuakse pükse, mille vahel ma saan valida, mitte nii, et võtan selle, mis jalga mahub, kui mahub. Üsna sageli ei mahu ja siis tuleb nutt ka peale, ausalt.  Aga ükskord juhtub kõik see, mis hetkel näib nii kauge ja võimatu… MA TEAN! Säran. Korraks, sest olen ikkagi realist.

Pöördun korraks minevikku. Minu elu muutus „sujuvalt“ raskemaks, kui alustasin 12 aastat tagasi beebipillide kasutamist. Mõtlesin, et kaalutõus on paratamatu ja nii peab olema. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et vist ikka ei pea. Pöördusin arsti poole. Vägagi kergekäeliselt kirjutati mulle uued pillid ja mina rumala ja usaldava patsiendina alustasin vapralt nende kasutamist. Saan öelda, et midagi ei muutunud peale selle, et kaal muutus. Reipal sammul ja tõusvas joones.

Kaalul on aastatega numbrid muutunud, 65st on saanud 90. Need pole lihtsalt numbrid, vaid kilogrammid. 25 kg. Piinlik. Unistan 70 kg-st, 172 cm pikale preilile oleks see VÄGA hea.

Üks raamatupealkiri ütleb: „Sa oled see, mida sööd“. Teadlased ja praktikud teavad, millest räägivad ja mida kirjutavad! Nõus! AGA… Kui ma armastan Coca-Cola asemel vett ja kommid ei ole minu jaoks, kuid paisun nagu pärmipirukas… Miks siis minuga nii on? Läksin vastust otsima.

Ühel heal päeval otsustasingi rahakotti kergendada ja teha analüüsi, mis toob välja toiduained, mida minu organism ei talu. Olin valmis, et see võib teha söögivalmistamise keeruliseks ja ka rahakotis keerise tekitada. Tühja sellest! Analüüsist selgus, et ma pean kindlasti vältima toite ja toiduaineid, mis sisaldavad pärmi ja nisu, pluss pikk list kõikvõimalikke aineid veel lisaks. Olin kindel, et see ongi „võlusõna“ ja peagi saab minust kergem kodanik, kuna anti lootust, et õige toitumisega kaasneb 2-4 kg kaalulangust kuus. Minul nii hästi ei läinud, kuus ca 1,5 kg alla saada oli hea saavutus. Mõtlesin jälle, et tühja see kaal, mul on enesetunne parem ja jõudu on rohkem ja ma ei vajagi enam lõunaund (milleta ma varem ühtegi päeva mööda ei saatnud). Aga teatavasti energia ja jõud olla aktiivne ei aita teksadesse mahtuda või maikas kena välja näha.

Mõned ilmselt teavad, mis tunne on, kui lähed Tallinna nooblimasse fitness-klubisse ning pead ülekaalulisena selle vir-varri ja kogu ümbritseva “fäänsi” seas tõdema fakti, et üks on kenam kui teine, peenem kui kolmas ja rohkem musklites, kui neljas jne. Ja kes seda tunnet ei ole tundnud (täna õnne!), siis võin öelda, et midagi head see ei ole ja ma ei tahagi, et keegi seda tundma peaks. Klubi klubiks ja inimesed seal sees – see selleks. Kõik need kaunid ses kaunis teevad ju tööd, treenivad. Algab trenn ning treener hõiskab üle saali, kuhu on kogunenud ca 50 pead: „Kes on esimest korda? Käsi püsti!“ Mida ma tunnen? Õudukas! Ma proovisin ju märkamatuks jääda ja nüüd järsku keeravad need pead kõik minu suunas ja vaatavad, õnneks ma ei tea, mida nad mõtlevad. See ei ole veel kõik. Kui ma treeningu käigus midagi valesti sooritan, juhendab treener mind sealt puki otsast kõigi kuuldes. Teate? See on jube! Ja ma ei taha seda kogeda. Aga siiski, ma läksin jälle. Ühel hetkel avastasin, et olen kilosid kaotanud ja juba oli isegi õues parem olla. See ei kestnud kaua ja kaal muutus „sujuvalt“, numbrid muutusid, tõusid, tõusid.

Töökeskkonnas on minu ümber igapäevaselt lapseeas kodanikud, kes on oma eakaaslaslastest pisut oma vaimuteravuse ja füüsise poolest erinevad. Nad on osa meie ühiskonnast ja üha enam tänavapildis näha – väikesed ilmakodanikud oma erivajadustega. Maailm ehk inimesed nende sees on õelad, eriti inimeste suhtes, kes on n-ö teistsugused – mitte ainult erivajadusega inimese suhtes, vaid ka vormikate suhtes, kes ei mahu piiridesse, mille meedia kujundab ja rõivatootjad turule-poelettidele toovad.  Aga nemad? Need erilised! Nad ei ütle kunagi, et oled “fat ässssss” või midagi veel jubedamat. Nemad võtavad sind, ehk siis mind, ikka selle Kristina, kes ma olen, hooliv ja hoolitsev, hoolimata nende erivajadusest.
Päike armastab erilisi, suuri ja väikeseid ühtmoodi. Oma  sibru-säbrulise hingega olen päikese moodi – soe ja suur. Mul on hea, aga saab olema parem, palju parem ja palju kergem! Elame ju üks kord ja peame selles ühes võimaluses õnnelikud ning rahulolevad olema. Ma pürgin täieliku õnneni…

Sügis on kompottide ja keediste tegemise aeg ja mina tegin selle looga oma „keedisepurgi“. Purk on hetkel pooleni täidetud ning selle peal on sedel: Sügisest sügiseni, õnnest voolava õnnelikkuseni, Buduaariga. Vähem kui aasta pärast saab mu “keedisepurk” täis ja sellest saab olema maailma parim „keedis“, mille täitumislugu ma soovin Buduaari lugejatega jagada.
Mina Buduaari kaalulangetajaks? Jah! Mu hing vajab paid! Koos on kergem saada kergemaks, kaunimaks, TERVEMAKS!

Kergema ja blingima tuleviku nimel
Parimat
Kristi Lumera

Kristit aitab kaalu langetamisel Kaaluabi. www.kaaluabi.ee