Maailm jaguneb laias laastus naiivseteks ja nahaalseteks inimesteks. Pisut mõlemat on meis kõigis, kuid ühte neist kindlalt enam. Mõni inimene oskab aga oma nahaalsust teiste eest pikalt varjata ning seda pooltõdede ja valede piirimail nihverdades edukalt maskeerida. /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/ Maailm jaguneb laias laastus naiivseteks ja nahaalseteks inimesteks. Pisut mõlemat on meis kõigis, kuid ühte neist kindlalt enam. Mõni inimene oskab aga oma nahaalsust teiste eest pikalt varjata ning seda pooltõdede ja valede piirimail nihverdades edukalt maskeerida. Kurb hakkab, kui selgub, et usaldatud isik osutub nihverdiseks. Nihverdis on inimene, kes käitub teiste suhtes hoolimatult, kuid selle asemel, et ebameeldivat olukorda selgitada ja vajadusel ka vabandada, hakkab leiutama lugusid ja ettekäändeid, väldib, räägib pooltõdesid, jagab katteta lubadusi. Kas tõesti endal paha pole peeglisse vaadates sellise inimesega silmitsi seista? Miks pigem eelistatakse vett sogaseks ajada ning põgeneda? Suisa eitada, kui midagi on untsu läinud. Tõelise naiivitarina eeldan alati, et inimesed on siirad ja heasoovlikud. Seda valusam on avastada, et sinu usaldust ja abivalmidust ei peeta millekski ning kasutatakse külma kõhuga omakasupüüdlikul eesmärgil ära. Ei suuda uskuda, et teistelegi meeldib inimestes pettuda. Kalli (27): „Paraku kuuleb iga päev lugusid, kus isegi oma sõpruskond püüab sul nahka üle kõrvade tõmmata. Suhtusingi nendesse kui lugudesse, mis mind ju ei puuduta. Olen rahuliku südamega kandnud {image id=284129 align="right"}võhivõõrastele inimestele ettemaksuna raha ning mõlemal korral saanud lubatu õigeaegselt kätte. Paraku ei saanud selline ilus maailm püsima jääda. Laenasin tuttavale suurema summa, mille olin nõus ka natuuras tagasi saama – isik oli ehitaja ja mul remont pooleli. Kokkulepe tehtud, rahad kantud, hakkas mehike venitama. Kord tuli üks asi ette, kord teine. Siis ei saanud enam üldse kätte. Pöördusin siis isiku pereliikmete poole, et oma raha siiski tagasi saada, mispeale sõimati laenaja poolt veel nägu ka täis. Tuttava isa võttis vastutuse üle ning maksis kogu summa ise tagasi, kuid asi pole ju ainult rahas. Iga kord kihvatab seest, kui mõtlen, et vaid mõnetuhande krooni eest ollakse valmis suhteid rikkuma ning teistele muret ja pettumust valmistama. Pärast sellist tralli, ei jaksa enam vihastada ka, sest nii kurb on. Sest lootsite ju viimase hetkeni, et tegemist on ausa inimesega. Ei taha ju teadvustada, et muidu selline tore isik võib mõnesaja (või tuhande) krooni pärast teie ees sedasi nihverdada. Tahes-tahtmata kasvatavad sarnased kogemused umbusku ja kibestumist. Lõppkokkuvõttes olen mina saanud õppetunni, et inimesi ei saa sinisilmselt usaldada ning sõnastasin tuntud ütluse enese jaoks ringi - „ Enne kontrolli (ja vormista), kui usaldad!“ „ Teisalt võib liigne kontrollimine viia soovimatutesse äärmusesse. Paranoia küüsis vaeveldes võib hakata nägema tonte seal, kus neid pole – elukaaslase kõik suhtlemisaktsioonid, mis on suunatud kellegi kolmanda suunas, paistavad kindla vihjena petmisest ning tragimad eevatütred hakkavad kallima järel nuhkima. Igal võimalusel revideeritakse sõnumeid ja isegi häkitakse kaasa privaatpostkasti. Varem, kui arvatagi osatakse, vaatab suurim nihverdis peeglist vastu. Maili (33): „Ma pole kunagi pidanud end kahtlustavaks ja armukadedaks inimeseks. Kuid mõned aastad tagasi tekkis mehel kolleeg, kellega tuli {image id=284128 align="left"}mõnda aega intensiivsemalt ühe projekti kallal koos töötada, et teda muust rääkimast ja muud tegemas ma enam ei näinudki. Pole vaja vist lisadagi, et pinnuks silmas ei olnud mitte tõik, et mees kellegagi ühist asja ajab, vaid see, et kaastöötajaks oli naine. Meie oma kooselu oli jõudnud rutiini ning paljugi hakkasime võtma ennastmõistetavalt – mina tähelepanu ja tema minu mõistvat suhtumist. Aga sisemuses ma keesin. Istusin tema töisematel õhtutel kodus ja mõtlesin asju välja. Ja vihkasin seda Monikat hingepõhjani. Ilus oli ta ju ka peale selle, et sai terve tööpäeva ja ületunnid mehega koos olla... Sebisin mehe telefonikõnede väljavõtted ja peilisin daamikese numbri välja. Veeretasin isegi mõtet tõmmata koduarvutisse programm, mis salvestaks kasutatud failid ja netiaadressid. Õnneks enne sellist langemist märkas mees muutumist ja algatas ise vestlust minu rusutud meeleolust. Tema meelest oli kõik ideaalne – lihtsalt ajutiselt oli tööd rohkem. Probleem lahenes vaid tänu rääkimisele ja ka sellele, et võtsin vaevaks oma vihkamisest üle olla ning Monika külla kutsuda. Tore ja kaunis naine, kes juhuse tahtel pidi koos armukadeda naise mehega paar kuud intensiivsemalt koos töötama. Lubasin peale seda, et kui midagi mind häirib küsin otse ning jätan spionaaži kriminaalromaanide paksude kaante vahele. Jäi ära retk oma tõekspidamiste äärealadele ning pidev süüdistuste otsimine. Pahad asjad tulevad niigi ilmsiks – ei ole mõtet oma häid hetki nende väljapeilimiseks kulutada.“ Terve elu tuleb õppida. Õppida seda, kuidas teha vahet millal kahtlustada ja millal usaldada. Selle kunsti õppimine teeb vahel haiget ning emotsionaalsed haavad võivad eksimuse korral olla suuremadki kui majanduslikud. Usaldusaktsiate väärtus võib aga riskides teha ennenägematuid pöördeid ning seda, kuhu olukord ükskord välja jõuab, ei suuda ennustada isegi Nostradamus. Veronika Raudsepp Linnupuu [email protected]
