EESTLANNA LUGU: Kolmeks kuuks üksinda Aasiasse – check!

Kui Kädi Lokk (30) umbes kümme aastat tagasi endale lubaduse andis, et täpselt oma 30. sünnipäeval pakib ta kohvrid ja lendab ihuüksi Aasiasse seiklema, ei uskunud ta veel päris täpselt isegi, et see kõik teoks saab. 2016. aasta juunikuus astus ta lennukile, ees ootamas tõenäoliselt elu põnevaimad kuud…

Kas mäletad veel, miks sa endale sellise pisut hullumeelse lubaduse andsid?

Kui aus olla, siis ei mäleta, aga ilmselt keegi küsis, et kus sa ennast kümne aasta pärast näed ja siis mõtlesingi, et võiks sellise reisi ette võtta.

Kui ma esimest korda selle reisi peale mõtlema hakkasin, siis oli see lihtsalt unistus, lubadus iseendale, millest ma niikuinii kinni ei pea, et see ju täitsa utoopia, aga mida aasta edasi, seda rohkem hakkasin sellest hullust plaanist ka teistele rääkima ja siis ostsin pileti Pariis-Bangkok-Pariis… Tagasiteed enam ei olnud!

Aga miks just Aasia?

Ma arvan, et see lihtsalt kõlas eksootiliselt. Seni olin ajakirjades näinud vaid ilusaid pilte või siis filme kuskilt Tai rannikult. See kõik tundus super ja nii mõtlesingi, et miks mitte.

Otsustasid reisile minna üksi. Kust selline julgus ja enesekindlus?

Ega ma ei plaaninudki seda reisi kunagi mitte kellegagi koos teha. Mainisin sõpradele, et mul on nüüd minek ja et kui keegi samal ajal samas piirkonnas juhtub olema, siis saame kokku.

Hirmu üksi reisimise ees mul ei olnud. Olen olnud iseseisev juba alates 16. eluaastast, kui otsustasin Põlvamaalt Tartusse kolida ja seal keskkooli minna, ilma et Tartus kedagi teadnud oleks. Kuus aastat tagasi otsustasin kolida Pariisi, kus ma siiani elanud olen. Võib öelda, et olen harjunud üksi tegutsema.

Kolme kuu jooksul jõuab nii mõndagi… Mis riike sa külastasid ja milline neist jättis kõige erilisema mälestuse?

Reisisin kolme kuu jooksul seitsmesse erinevasse riiki – Tai, Malaisia, Indoneesia, Filipiinid, Vietnam, Kambodža ja Myanmar.

Hästi raske on täpselt öelda, mis riik kõige rohkem meeldis, kuna igas riigis oli nii palju põnevat näha ja teha, ja kuigi need riigid on kõik üksteisele nii lähedal, on nad nii erinevad. Kui peaks siiski ühe lemmiku valima, siis ütleks Vietnam, samas olid ka Phi Phi saared Tais, Langkawi ja Penang Malaisias ning Malapascua saar Filipiinidel ühed lemmikkohad. 

Mis oli selle aja jooksul sind enim vapustanud kogemus?

Vapustavaid kogemusi oli palju – mõned olid täielikud vau-hetked ja mõned kogemused sellised, mida ma siiani veel ei usu, et need võimalikuks osutusid. Näiteks Balil (Indoneesia) olles otsustasin ronida Mount Baturi tippu. Ärkasin öösel kell kaks, sõitsin bussiga umbes poolteist tundi hotellist mäeni ja kell neli hakkasime 1,7 km mäe otsa ronima, kottpimedas taskulampidega. Tegu on vulkaanilise mäega, kus pinnas oli hästi kivine ja peale igat kolmandat sammu libisesid vähemalt ühe tagasi. Tippu jõudsime umbes kell kuus hommikul ja kuigi peamine põhjus, miks ma selle matka ette võtsin, oli päikesetõusu nägemine tipust, siis see mul ei õnnestunudki, kuna mäe otsas sadas ladinal. Aga kogemus missugune!

Samuti otsustasin teha matka Kalawist kuni Inle järveni (Myanmar), kokku 60 kilomeetrit, see võttis aega kolm päeva ja kaks ööd. Tegin samalaadse matka ka Sapas (Vietnam) ja võrreldes sealsete eluoludega oli Myanmar ikka päris alaarenenud. Matka ajal ööbisime külades koos kohalike hõimudega, voodi oli meil enamasti teisel korrusel (all elasid loomad ja hoiti põllusaadusi), pesta saime ennast välipesulas, kus heal juhul oli kaks seina ees, ja kuna seal voolavat vett pole, siis anti vaid kopsik, millega sai endale külma vett peale kallata. Kuna tegu on budistliku ja väga uskliku riigiga, siis ei tohtinud ennast alasti võtta, mis tähendas, et pesime ennast T-särgi ja lühikeste pükste väel. WC oli vaid auk maas ning tualettpaber pidi endal kogu aeg kaasas olema, kuna kohalikud seda väga ei tunnista. Kui praegu tundub, et see matk oli täitsa kohutav kogemus, siis kindlasti mitte – pigem oli just põnev näha, kuidas kohalikud elavad.

Vapustavad kogemused olid ka Angkor Wat templid (Kambodža), kus ma ei suutnud uskuda, kui palju ajalugu mu ümber on; sukeldumine Malapascua saartel (Filipiinid), kus ma ei suutnud ära imestada, kui imelik ikka vee-elu on; ujumine hallhaiga (umbes meetri suurune); Langkawi saarte (Malaisia) imelised päikeseloojangud; Ha Long Bay (Vietnam), mis on väärt loodusime tiitlit, veetsime seal tunde kruiisides läbi saarte ja mägede ja veetsime öö laeval; Oslob (Filipiinid), kus ujusin vaalhaidega – tegemist on maailma suurimate kaladega (umbes 18–20 meetri pikkused), see oli super kogemus, ma ei ole vist kunagi varem ennast nii väikesena tundnud ja olin täielikult hämmastunud, kui aeglane ja chill olek neil on.

Mida sealse kultuuri/inimeste/looduse/kliima osas eriti välja tooksid?

Üks esimesi asju, mida sa kohe märkad, on räpasus ja saastatus. Olin lausa vapustatud kui räpane näiteks Filipiinidel oli – igal pool olid suured prahimäed ja inimesed lihtsalt viskavad prügi maha.

Õppisin seal, et Aasias peab ära unustama mõtte, et asjad on sinu kontrolli all – olgem ausad, ma ei saa siiani aru, kuidas ma vahepeal ühest linnast teise jõudsin. Kui vahepeal tundub, et inimesed ei saa sinust aru ja tekib natuke paanikat, siis tegelikult nad teavad, mida nad teevad, isegi kui sulle nii ei tundu.

Usk Aasia riikides on samuti midagi sellist, millega eestlased ei ole harjunud ja väga oluline on nende tavasid austada. Mina ei soovita kunagi ilma rätikut kaasa võtmata toast välja minna – Aasia on täis templeid ja pühasid alasid ja kunagi ei tea, kus on vaja õlad ja põlved kinni katta.

Kuhu iga kell tagasi läheksid? Miks?

Ilmselt Malaisiasse, kuna siiani kripeldab, et ma ei jõudnud Borneosse orangutane vaatama ja ma oleks tahtnud ka Kinabalu tippu ronida (4000 m). Aga eks midagi tuleb ka järgmiseks korraks jätta.

Mis tunded sinus tekkisid, kui n-ö tagasi reaalsusesse jõudsid?

Maandusin Pariisis ühel septembrikuu hilisõhtul. Kui 14 tundi tagasi olin ma 35kraadises kuumuses, siis nüüd olin tagasi jahedas ja vihmases Pariisis, kus sajab ja keegi ei naerata sulle enam.

Kuhu järgmisena seikled?

Antud artikli kirjutamise hetkel olen lennukis ja teel Liibanoni, kus veedan kaheksa päeva. Peale Liibanoni on plaan Pariisist ära kolida ja alustada otsast kuskil mujal – hetkel on London silmapiiril, kui see aga ei õnnestu, siis on terve maailm veel võimalusi täis. 

Tekst: Annaliisa Köss

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar 5/16