Loe teist katkendit Margus Vaheri äsjailmunud seksiromaanist “Võrgutaja”

Avaldame teise katkendi Margus Vaheri äsjailmunud erootilisest romaanist "Võrgutaja".

On pulmapäev. Mu head tuttavad on otsustanud oma armastuselõnga ühiskonna silmis lõplikult kokku siduda. Olen palutud selle armsa ja olulise sündmuse tunnistajaks. On võrratu suvepäev, päike lõõmab ja kütab lähedal asuvat väikest järve. Tseremoonia leiab aset pruutpaari koduõuel aastasadu vana tammepuu kindlas varjus ja embuses ning külaliste hingekeeltel mängib pruutpaari palgatud kitarrivirtuoos, kes alustuseks pillil nende lemmiklugu sõrmitseb. Mu ees rullub lahti maitsekalt roosamannane laulatus ja mul on sõprade üle siiralt hea meel. Naised on kaunid ja härdad, osa mehigi poetab meeleliigutusest pisara või kaks. Paaripanija on professionaal ja suudab oma sõnavõttu põimida nii grammi huumorit kui ka terve sületäie südamlikkust. Kõik on nii, nagu peab.

Järsku märkan silmanurgast ühte uurivat pilku. Ta seisab üksi, kaaslaseta, nagu mina. Juuksed tuules lehvimas, keha katmas türkiissinine lõhikuga kleit. Me pilgud kohtuvad. Naeratan. Ta vaatab mulle sügavalt silma ja hammustab demonstratiivselt õrnalt huulde. Mu näole ilmub sundimatu muie. Jah, sõnadeta suhtlus on võrratu.

Päev jätkub plaanipäraselt – pruutpaari sõrmuste vahetamine ja abielutõotusi pitseeriv armastav suudlus, mis kogu pulmaseltskonnalt marulise aplausi teenib.
Sealsamas klõpsatakse ka mustmiljon pilti, jagatakse siiraid õnnesoove. Pruutpaari ümbritseb harras ja õrn armastuseloor. Päev jätkub õhtusöögiga, mõne jääd sulatava tutvumismänguga ning lavale astub bänd. Pruut ja peig on avatantsuks valinud bachata. Neid ümbritsev külalistemeri on seksikast tantsukavast sillas. Nii ka mina.

Pärast peategelaste avalööki on tantsuplatsile oodatud ka kõik külalised ja niipea kui kuulen The Queeni laulu „Crazy little thing called love“ esimesi akorde, haaran silmajäänud salapärase muusa käest ning röövin ta endaga tantsima. Mmmmm, ta liigub, nagu ta elaks muusikas. Ma ei osanud arvata, et seesama malbe ja kelmika olekuga haldjas on tantsuplatsil osavam kui mõni professionaal. Me kehad liiguvad samas rütmis, pilgud teineteist amps ampsu järel süüdimatult nautides. Tantsime nii sõnagi vahetamata terve pooltunni. Kogu me tähelepanu on koondunud teineteisele ja kehade rütmilisele liikumisele. See on omamoodi meditatsioon, mida üheskoos kogeme.

Bänd teeb pausi. Võtan tal õrnalt käest ja viin endaga õue. Väljas on juba hämar ja see meeldib mulle. Enne kui jõuan end tutvustada, ütleb ta ise: „Mis sa arvad, kui jätame nimed ja viisakused meie tänasest õhtust välja ja naudime kõike nii, nagu homset poleks?“ Wow. Ma ei oodanud seda, aga mulle meeldib ta otsekohesus.

„Your wish is my command,“ lausun talle nagu džinn mõnest muinasjutust. „Lets have it your way.“ Ta naeratab. Mulle ei ole rohkem infot vaja.

Kõnnime pimeduse pehmes varjus mõnesaja meetri kaugusel asuva järve äärde. Me kehad endiselt kuumavad, aga mitte enam kauaks. Vaatan talle ainult hetkeks otsa ja ta loeb mind nagu avatud raamatut. Riided me seljast langevad pehmele muruvaibale ja hetk hiljem hüppame juba koos mõnusalt jahutavasse järvevette. Uuuhh, suplus on mahedalt värskendav! Naudime mõlemad ägeda suveõhtu spontaansust ja lumma. Kuigi meie kehad saavad jahutatud, on õhus tunda elektrit, mis ootab maandamist.

Ujun ta juurde, hästi lähedale. Tõmban ta enda embusse ja suudlen teda õrnalt laubale, siis silmile ja ta väikest armsat ninakest. Vaatame teineteisele vaikides otsa. Tema silmades on terve maailm. Silmitseme teineteist nagu kõige ilusamat kunstiteost. On imeline ja kummastav, millise silla kahe maailma vahel võivad luua siirad pilgud. Ta jõuab ainult öelda: „Ma tahan...“ Mu huuled maanduvad tema omadel. Kaotame enda minutiteks aeglasesse ja kirglikku suudlusesse. Ürgne iha on võimas ja kõikehaarav.

Haaran ta sülle ja viin kaldale. Kohe järve ääres on suur puu. Asetan ta käed sellele toetuma, võtan kindla haardega ta juustest ja sosistan talle selja tagant kõrva: „Te olete arreteeritud, preili! Olge liikumatult! Pean teid läbi otsima.“ Ta niutsub. Laskun ta selja taga põlvili, haaran ta seksikatest kannikatest, suudlen neid isukalt ja sukeldun, keel ees, aeglaselt tema tulitava jalgevahe erootilisse maailma. Kiusan teda keelega. Ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Mulle meeldib, kuidas ta oigab ja naudingust nurrub. Tõusen püsti. Võtan uuesti ta juustest ja annan pepule laksu. Suudlen ta selga ja kaela, samal ajal kui mu teine käsi teda endiselt rütmiliselt õrritab. Lõpuks ei suuda ta enam vastu panna.

Ta haarab mu kivikõva riista enda kätte, suunab oma jalgade vahele ja ütleb ilma pikema sissejuhatuseta: „I want you to fuck me in the..."

Jälgi Buduaari Instagrami, sest täna läheb loosi kaks Margus Vaheri autogrammiga raamatut "Võrgutaja"!

Raamatud on müügil:

https://www.apollo.ee/vorgutaja-425282.html