Maria: lohesurfaritest ja Vuittoni kottidest

Maria: lohesurfaritest ja Vuittoni kottidest

Eelmisel nädalal ühel hommikul ärkasin ma suure peavaluga ja paistetusega näos. Keegi oli mind hammustanud öösel. Või siis eelmisel õhtul. Kas see oli mingi eriti mürgine sääsk, mesilane või hoopis Must Lesk, mis on ohtlik ämblikuliik siin Hispaanias, see mul jäigi välja selgitamata, sest kuigi teised käskisid mul arsti juurde minna, siis ma otsustasin loodusliku ravi meetodil paistetusest vabaneda. Tegin kummelikompressi ja jõin hästi palju vett. 

Eelmisel nädalal ühel hommikul ärkasin ma suure peavaluga ja paistetusega näos. Keegi oli mind hammustanud öösel. Või siis eelmisel õhtul. Kas see oli mingi eriti mürgine sääsk, mesilane või hoopis Must Lesk, mis on ohtlik ämblikuliik siin Hispaanias, see mul jäigi välja selgitamata, sest kuigi teised käskisid mul arsti juurde minna, siis ma otsustasin loodusliku ravi meetodil paistetusest vabaneda. Tegin kummelikompressi ja jõin hästi palju vett. 
Paar päeva hiljem nägin ma igatahes peaaegu normaalne välja. Jumal tänatud, et kõik see juhtus täpselt päev peale sünnipäevapidustusi, sest muidu oleksin kõigest sellest ilma jäänud. Kuigi siin piserdatakse ja pestakse kõiki ruume ja tänavaid mingite spetsiaalsete vahenditega, on putukaid siiski väga palju. Eriti kui lähed loodusesse ja päev enne paistetust käisin just Gibraltaril sõpradega seiklemas. Kes seal käinud on, teab täpselt, mis seal põnevat on – ostuhulludele tax-free shopping, loodusenautijatele ilusad vaated  Hispaaniale ja Aafrikale ning mäekülgedel vabalt ringi silkavad ahvid, jänesed, sisalikud ja muud väikesed elukad. Aga pikemalt ma sellest ei räägi, lisasin loo alla mõned  pildid illustratsiooniks.

Räägin hoopis meestest ja Tarifast – kohast, mis muutis mu arvamust Marbellast ja kogu päikeserannikust, kohast, kus pole oluline, mis autoga sa sõidad, mis firma bikiine kannad ja kus peaaegu keegi (st mina ei näinud ühtegi) ei kanna võlts ega originaal Vuittoni kotti. Kohast, kus lapsed ja loomad silkavad rannaliival ja vees vabalt ringi ning 35kraadine kuumus tundub maailma parim temperatuur, sest kogu aeg  puhub tuul, mis keha maha jahutab. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta seda kariibilikku lõpmatut valget liivariba ja sadu surfareid. Kui su reisikaaslaseks Tarifale on üks väga professionaalne ja seksikas lohesurfar, siis võid ise ette kujutada, milline see nädalalõpp välja näeb.

Ma sain Carlosega tuttavaks nii umbes kolm nädalat tagasi. Ta on kohalikus mõistes  pintsaklipslane ja teeb Marbellas ühele suurele firmale marketingi.  Mina läksin tema ülemust intervjueerima ja tema oli see, kes ülemuse jutu tegelikult ajakirja jaoks kokku kirjutas – nii me siis kohtusimegi. Käisime ühel neljapäeval kinos uut “Seks and the City” filmi vaatamas ja peale seda kadus ta ära ning ilmus jälle välja esmaspäeval. Carlos oli käinud Tarifal surfamas ja teatas mulle, et järgmisel korral võtab ta ka minu kaasa ning kui ma vett ei karda, siis õpetab ta mindki lohega surfama. Nüüdseks on selge, et surfarit minust ei saa, aga kui külm ookeanivesi välja arvata, siis oli kõik lihtsalt superlahe. Kaasa arvatud Carlos ise. Mõelge vaid – ta mängib kitarri, surfab, mängib tennist, paddle tennist ( mis on kohalik populaarne tennisetaoline mäng) ja golfi, tal on hea haridus ja hea töö, ta räägib vabalt viit võõrkeelt, on laitmatute maneeridega, päevitunud ja pisut pikemate süsimustade juustega ( nagu enamus siinseid surfareid) ja näeb üldse välja nagu  28aastane Jumal. Mõtlen juba hirmuga, et mul on väga suur oht pead kaotada.

Seevastu minu toanaaber Maria on hoopis teistsuguse meestemaitsega ja ta hoiab mul jalad maa peal. „Kuule naine, ära vaata sellist meest, kes peab kolm kuud tööd tegema, et sulle Vuittoni XL-bagi osta,“ on ta täielikult igasuguste kunstnikuhingega surfarite vastane. „Selliseid mehi vaadates lõpetad kodu- , töö- ja laste orjana, ning mees samal ajal surfab ja kirjutab sulle romantilisi laulukesi.“ Maria on tulnud siia linna kindla plaaniga endale vägev partii ja edukalt abielluda. „Muidugi tahan ma rikast meest, ma ei kavatse isegi seda varjata,“ ütleb ta. „ See, et mees peab olema tark, edukas ja suutma naise materiaalseid vajadusi katta, on kõigile teada olnud juba miljon aastat enne Kristuse sündi.“ Kuigi Maria on alla 30 ( issand, ma isegi ei tea, kui vana ta täpselt on, pole jutuks tulnud), siis vaatab ta üldjuhul mehi, kes sobiks talle vanuse poolest isaks. „Mis sul viga on, naine, kas sulle tõesti noored ilusad omavanused mehed ei meeldi,“ küsisin ma temalt ükskord, kui taas järjekordne kõbi, mingisugune 54aastane lahutatud 4 lapse isa ja kinnisvaramagnaat oma lahtise Ferrariga maja ette sõitis. „Alla 30seid ma tõesti ei vaata, sest  näen oma sõbrannade pealt, et nii noored mehed ei tea veel isegi, mida elult tahta, rääkimata sellest, et nad oskaks naist hoida ja kohelda. Ja asi pole selles, et mulle ei meeldiks 30sed mehed, vaid asi on selles, et mina ei meeldi neile.“ Põhjenduseks toob see välimuselt ilus ja seksikas naine, et ta polevat piisavalt ilus, et 30ste edukate meeste tähelepanu võita. „ Aga 50ste kõrval olen ma tõeline kaunitar ja panen ka tema särama. Kui saad vanemaks ja targemaks, siis saad ka ise aru, et milline mees sind tegelikult särama suudab panna ja milline hoopis tuhmistab su sära. Naine peab olema see, kes on mehe kaunistus. Ja mees peab olema see, kes võimaldab naisel kaunis olla,“ räägib see naine nii veenvalt, et hakka või isegi uskuma. „Ütle mis sa tahad, aga vanemad mehed on lihtsalt oma elukogemuse ja saavutuste poolest kordades turvalisemad ja paremad kaaslased. Nende kõrval õpid ja arened sina, mitte pole vastupidi, nagu alla 30ste meestega, keda tuleb üldjuhul läbi elu lohistada.“

Njahh, võib olla, et tal on õigus. Aga võib olla et on nii, et meie kõikide erinev maitse annabki meile kõikidele võimaluse see õige üles leida ja õnnelikuks saada. Igatahes olen mina oma allakolmekümnese Carlose seltskonnaga väga rahul ja ei vahetaks seda mingi villa, Vuittoni koti ja vanamehe vastu. Muide, ma ei saa üldse aru, mis teema enamus naistel nende kalliste käekottidega on. Miks on nii oluline, et sul oleks Vuittoni või Gucci kott? Oskate äkki mulle selgitada? Siin tundub küll, et sellise koti kandmine on pigem antireklaam, sest iga nurga peal ja igas rannas jooksevad sind maha kümned „luki-luki-mehed“ ( nii kutsustakse neid musti, kes ebaseadusliku võltskaubaga äritsevad), kes pakuvad sulle 10-100 euro eest laias valikus  Vuittoni, Prada, Gucci ja misiganes brändi kotti, samuti päikeseprille ja käekelli. Seetõttu, iga kord, kui selline käekott mulle vastu jalutab, siis mul käib peast läbi mõte: „Huvitav, kas ta ostis selle 50 või 1500 euro eest“. 

Õnneks või kahjuks mind sellised logosid täis luksuskaubad ei eruta ja mul on selle üle hea meel, sest päris raske võiks olla ühe 25aastase keskmisest vaesema naise elu, kui talle pakuks lohesurfamise õppimisest rohkem rõõmu 10 000 kroonine käekott. Pole mõni ime siis, et lähed siin litsiks kätte, sest neid mehi, kes sulle selle kotikese ostaks teatud seltskonnadaami teenuse eest, on siin rohkem võtta kui neid, kes sind surfama viiks.

Päikeselisi ja liivaseid tervitusi teile

 

Maria