ANDRA LUGU: enam ma ülikonnas meest ei vaata!

12 kommentaari
ANDRA LUGU: enam ma ülikonnas meest ei vaata!

Minu nimi on Andra, olen 30-aastane üksikema. Jah, üksikema. Isegi seda on välja kirjutada raske, rààkimata elust, mida hetkel elan. Tean, et see on osaliselt mööduv ja kõik jutud, aga paratamatult mõtlen, miks mulle selline karm õppetund.

Minu nimi on Andra, olen 30aastane üksikema. Jah, üksikema. Isegi seda välja kirjutada on raske, rääkimata elust, mida hetkel elan. Tean, et see on osaliselt mööduv ja kõik jutud, aga paratamatult mõtlen, miks mulle selline karm õppetund.

Kui minna ajas pisut tagasi, meenub suurepärane aeg. Mul oli väga hea välimus, elurõõm, nutikus. Juba ülikooli ajal sain tasuva töö ja liisida endale väikese, aga vinge korteri unistuste asukohas. Olid igasugused üritused huvitavate inimestega ning elu tundus nagu üks suur lill. Muidugi soovisin enda ellu meest, aga sõbrannadki väitsid, et latt on liiga kõrgel. Vaimusilmas nägin maja mere ääres, toredaid naabreid ja pikka nägusat meest poolläikivas ülikonnas. 

Just sellist meest ma enda ellu tahtsingi – ülikonnaga. Mul oli kinnistunud arvamus, et paremini riietuvad ja endaga hakkamasaavamad mehed on igas mõttes väärtuslikumad. Sest mida on anda mehel mulle, kui tal endalgi midagi pole? Ärge saage valesti aru, ma olin alati endale ise vahendeid teeninud, ma lihtsalt arvasin teadvat oma väärtust naisena. Siis ta lõpuks tuli. Pikk, tugev ja jalustniitev. Ma armusin temasse meeletult ja see oli vastastikune. 

Edasi läks kõik tormiliselt – tulin ära töölt, jäin rasedaks, ehitasime maja ruumikale krundile mere äärde ja olin kindel, et Tema ongi minu saatus. Ta tundus olevat ka majandusliku mõtlemisega, mis mulle väga meeldis. Seepärast ta vormistaski mind kiiremas korras fiktiivselt tööle oma sõbra firmasse, et saada maksimaalset vanemahüvitist.

Lapseootuse viimased kuud olid ülimalt rasked. Tundus, et rase naine pole tema südamesoov ja armumine taandus koos minu saledusega. Mehel oli palju firmasiseseid kooviibimisi ja lisaks hakkas ta käima trennis. Olin palju üksi ja see ajendas sööma tavapärasest rohkem, mistõttu sünnitusele minnes olin juurde võtnud kõvasti üle kolmekümne kilo.

Sünnitus ise oli väga vaevaline – iga juurdevõetud kilo kohta üks õmblus… Lõpp osutus lühemaks kui algus ja kaardimajake vajus aeglaselt, aga nähtavalt koost. Mees hakkas mind kohtlema veelgi üleolevamalt ja see omakorda sundis mind rohkem külmiku kallal käima. Lapse kolmeseks saades olin meie majast väljunud vaid loetud korrad ja ei oleks kõlvanud enam isegi trofeenaiseks. 

Kui mees ei ilmunud terve nädalavahetuse koju ega vastanud mu kõnele, käis ära mingi krõks ja tundsin, et enam nii ei saa ja olen liiga kauaks sellesse võrku jäänud. Mees ei abiellunud minuga, küll aga oli abielus oma tööga. Ja… ehk veel kellegagi, kellest ma ei teadnud.

Kooselu jäid meenutama fiktiivse vanemahüvitise tagajärjed hiigelvõla näol, vägagi rikutud keha ja vaidlused elatise teemal, viimasest uhkuse tõttu lõpuks loobusin.

Laps on muidugi imeline, aga üksinda teda kasvatada liigagi keeruline, vähemalt minu jaoks. Tean, et selliseid pea mitte midagi teenivaid üksikvanemaid on palju, aga ei uskunud kunagi, et minust saab üks neist. Ma pole enam oma aja peremees ja pole siiani leidnud head tööd.

Ideaal sai purustatud.
Kui minu ellu tuleks kunagi veel üks mees, sooviksin, et tal oleks väga hea süda, et ta armastaks lapsi, aga tal ei tohiks olla mitte ühtegi ülikonda! 

 

Buduaarile Andralt
Kui sul on jagada põnev lugu oma elust, siis kirjuta info at buduaar.ee. Avaldatud lugude eest maksame honorari.