Karmeni lugu: raha või vabadus?

Karmeni lugu: raha või vabadus?

Räägin teile oma mõtetest, mis on mul hinges ja mis tahaksin enda seest välja saada. Minu peamine küsimus endale on, et kas ma tahan elada raha pärast muretsemata, kuid veidike allasurutuna, või iseseisvana ja raha pärast koguaeg muretsedes. 

Räägin teile oma mõtetest, mis on mul hinges ja mis tahaksin enda seest välja saada. Minu peamine küsimus endale on, et kas ma tahan elada raha pärast muretsemata, kuid veidike allasurutuna, või iseseisvana ja raha pärast koguaeg muretsedes. 

Olen pärit keskmisest perekonnast, mul oli lapsepõlves kõik vajalik olemas, kuid midagi rohkemat ma endale väga lubada ei saanud. Elasime perega ühe Eesti väikelinna korteris. Minu sõbrannad elasid kõik majades ja olid meie perest jõukamad. Nende jaoks ei olnud see mingi probleem, et minul ei olnud alati raha nendega kuskile välja sööma või hängima minna, kuid endal oli alati halb tunne selle pärast. Kui sain natuke vanemaks, hakkasin kooli kõrvalt tööl käima, sõbrannad aga tööl käima ei pidanud. Nende vanemad ütlesid, et las naudivad parem lapsepõlve. Mul ei ole tööl käimise vastu midagi, kuid vahel oli ikka raske küll pärast väsitavat koolipäeva tööle minna ja siis õhtul pidi veel õppima. 

Kui keskkooli ära lõpetasime, siis need samad sõbrannad läksid ülikooli. Mina tasuta kohale sisse ei saanud ja otsustasin aastakese veel tööl käia ja raha koguda. Selle aasta sees kohtasin ühte meest ja meie suhe arenes üsna ruttu. Nüüd on meil väike poeg, oma maja Viimsis, mul on oma auto. Tööl ma hetkel ei käi ja kooli pole ka läinud, kuna lapse kõrvalt on see raske ja pole leidnud sobivat tööd ka. See tähendab, et raha saan oma mehelt. Ta annab mulle kuuraha, et saaksin käia juuksuris, osta koju süüa, lapsele ja endale riideid osta jms. Olen väga kodukeskne ja oma eluga rahul. Või vähemalt enne ma arvasin nii…

Minu sõbrannad elavad üürikorterites ja käivad tööl. Kahel neist on mees ka, kuid oma üürikulud maksavad nad mehega pooleks. See tähendab, et nad on iseseisvad ja ei sõltu rahaliselt oma mehest. Nüüd, kui laps on juba natuke suurem, tahaksin ka mina väljas käia. Aga mu mees on väga armukade ja ei luba. Lisaks ei tohi ma käia liiga avarate riietega. Sõbrannad küll ütlevad, et jäta maha selline mees, aga ma ei taha ja tegelikult ei saa ka… Mul ei ole mingit haridust, raha ja mul on ka väike laps, kelle eest pean hoolitsema. Mulle meeldib, et mul on kõik vajalikud asjad olemas, turvatunne, pere jne, aga ma olen veel noor naine ja igatsen taga iseseisvust. Ausalt öeldes olen oma sõbrannade peale isegi kade – nemad saavad käia kus ja millal tahavad. 

Nooremana unistasin sellest, et mul oleks ilus kodu ja auto ning saaksin lubada endale ilusaid asju, aga nüüd, kui need olemas on, ei oskagi sellest enam rõõmu tunda. Aga võib-olla inimesed ongi sellised, et alati tahetakse seda, mida parasjagu ei ole. Kas teie valiksite rahalise turvatunde või vabaduse ise otsustada oma elu üle?

Buduaarile Karmenilt

 

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.

Sarnased artiklid