MARGIT MEIKARI KOLUMN : ” Kolm A-d ehk eduka suhte retsept ”

Lisa kommentaar
MARGIT MEIKARI KOLUMN : ” Kolm A-d ehk eduka suhte retsept ”
Rene Türk

”The secret to a happy parternship? Keep the fights clean and the sex dirty,” on Kevin Baconi sõnad oma pikaajalise abielu kohta. Ma sekundeerin talle enda pea viieaastase kooseluga, mille põhimõte on samasugune – me ei lähe erimeelsuste korral kunagi isiklikuks, ei solva üksteist ja voodis oleme samasugused ”loomad” kui alguses, kohati pöörasemadki. 

Kellelegi pole üllatuseks, et suhte arenedes rahunevad esmane kirg ning külgetõmme. Arusaadavalt on aegu, kus seks pole väga oluline ja siis jälle on ning iga paari elus on palju muudki, mis tähtis: lapsed, kodu, töö, hobid, ühesõnaga argipäev. Kuid enamik meist laseb iseend selles ”argipäevas” rohkem või vähem lõdvaks, arvates, et ei pea oma suhte nimel enam pingutama. Paljudes kooseludes muututakse sageli just seksuaalses mõttes järjest igavamaks, mugavamaks, konservatiivsemaks – kindlustunne ja usaldus toovad voodisse laiskuse. Head ja turvalised suhted, mis alguses olid kirglikud, ei ole seda enam. On neidki, kellel seksuaalsuse kadumine pole teemaks ning kui mõlemad pooled on samasugused, siis probleeme ei tekigi. Aga elu on siiski palju mitmekülgsem ja paljud soovivad varem või hiljem kogeda uuesti midagi sama eredat kui suhte alguses. Oma partneri või kellegi teisega, tihti sõltub see sellest, kas ”oma” on valmis ja nõus kaasa tulema.

Rutiin on paarisuhte kohutavaim vaenlane. Miks muidu igati toimivas kooselus petmist ette tuleb?

Miks sinu partner või sina ise kirjutad mingil hetkel alla võimalusele kogeda midagi argipäevast erinevat, midagi keelatut ja nii-nii erutavat? See kõlab ilmselt halvasti, aga olen oma elus kohanud kümneid mehi – korralike pereisasid –, kes on tahtnud minuga voodisse minna. Ainult see üks kord, seikluse pärast, kogemuse ja emotsiooni pärast. Ega naised teistsugused pole – kui asjaolud sobivad ja ”katus sõidab,” lubavad paljud endale afääre. Kui enda kooselus on igavus, tüdimus või midagi hoopis halvasti, on see alati eeldus kõrvalsuhteks ja ega elugi sobivaid juhuseid pakkumata jäta.

Mina nimetan oma argipäeva ”armastuse argipäevaks” – see on õnnelik, rahupakkuv, turvaline keskkond, mille fluidumisse on nii mõnus ja samas ka ohtlik pikalt eksida. Ma lihtsalt tean, et ühel hetkel hakkab mu partneril igav. Ja ka minul hakkab igav. See on kui igavene vastuolu meie jaoks – kindlustunnet pakkuv armastav soojus versus soov kõndida mööda uusi radu. Me vajame mõlemat, ja võib-olla ongi kõiki osapooli rahuldava tasakaalu leidmine meie kooselu suurim väljakutse. Aga mulle tõesti praegu tundub, et toimiva valemi oleme me enda jaoks leidnud. Hästi lihtsustatult on meie retseptiks kolm A-d: austus, aktsepteerimine, aeg.

Austus
See tähendab, et me oleme võrdsed partnerid. Me oleme lugupidavad ega kritiseeri, alanda või solva üksteist ka siis, kui oleme eriarvamusel. Ma mäletan hästi aegu oma varasematest suhetest, kus mõlemapoolselt on olnud sõnu ja tegusid, mis jäävad alatiseks hinge ja mida ei saa kunagi tagasi võtta. Pole oluline, et oledki väga vihane, põhjusega kuri või pettunud, aga kui see viha lõpuks lahtub, ei saa selle emotsiooni pealt öeldut ja tehtut enam olematuks teha. Andestada saab ehk küll, aga sügavale südamesse jääb haav alles. Ning kui sellised haigetsaamised kipuvad kogunema, tõukavad need meid partnerist nii kaugele, et päästa pole enam midagi – kui kaob lugupidamine, on kadunud ka kirg.

Aktsepteerimine
Me aktsepteerime teineteist – ja väga oluline, et ka ennast – sellena, kes me oleme. Ilmavaade, elulaad, uskumused, hobid, meelelaad – me mõlemad saame jääda iseendaks. Muuseas, sarnastel inimestel on koos palju lihtsam kui erinevatel, kuna on vaja vähem aktsepteerida. Ka teineteise seksuaalsetesse soovidesse tuleb avatult ning uudishimulikult suhtuda – see hoiab suhte elavana ja pakub lõpmata arengut. Meie ”armastuse argipäeva” seks on suurepärane, olgu see kiire nauding hommikukohvi kõrvale või pikk nädalalõpp, kus voodist suurt välja ei saagi. Meil on jätkuvalt kahekesi koos erakordselt tore. Aga ikkagi, vahel tahaks midagi veel – mängu seksuaalsetel äärealadel, tuld, mis põletab, riski, teist inimest, teist energiat. Kas mul on õigus seda soovi oma kallimale keelata? Kas temal on õigus midagi sarnast mulle keelata? Ei ole, aga ikkagi: meie oleme ju armastajad, elukaaslased, meil on perekond, kuidas me saaksime selle kõigega riskida? Me tegelikult ju ei tahagi mingeid afääre, meie jaoks on oluline vaid meie enda suhe. Sestap olemegi paarina leidnud siin oma tee ja kogeme kõike uut koos, jagades inimesi ja naudingud. See pakub meile palju rõõmu ning samas ka suurt kindlustunnet – kui on valida suvaline salasuhe või piireavardav seksuaalelu koos oma partneriga, siis valik on ju lihtne. Väga vabastav on teada, et hoolimata mittemonogaamsest elust saad oma partnerile truu olla.

Aeg
Ma tõesti ei mõiste neid paare, kes oma sõnutsi soovivad ja hindavad kahekesi olemise aega, aga samas ei tee midagi, et see aeg leida. Mulle tundub, et asjade nn planeeritud tegemine on alahinnatud. Me leiame igas päevas mingi aja, minimaalset 30 minutit, kus oleme vaid teineteise päralt – rääkides olulisest (mitte logistikast, õhtusöögist või poliitikast), vaikides kätt hoides, seksides, vahet pole, aga teadlikult kohal ja olemas. Me võtame teadlikult aega, et teha teineteise olemine ja elu mugavaks ning turvaliseks sel moel kui kaaslane vajab. Meie oleme vähemalt ühe nädalalõpu kuus oma kallimaga kahekesi koos. Ideaalis kodust eemal, aga oluline on, et vaid meie kaks. Ja siin pole meie kiires elus mitte midagi spontaanset. See on täpselt samasugune märge kalendris, ammu kokku lepitud nagu näiteks kosmeetiku aeg, puhkusereis või isa sünnipäev – just nii see toimibki.

On suur õnn kohata kedagi, kes väga meeldib, kuid tõeline jackpot on see, kui ka sina ise teisele väga meeldid. Oleks erakordne rumalus see inimene oma mugavuse või enesekesksuse pärast ”käest lasta”. Paarisuhe nõuab iga päev hoolt, tähelepanu ja ärkvelolekut. Teadmist, et inimene sinu kõrval pole enesestmõistetav.

Mina isiklikult väga loodan, et saaksin ka aegade lõpus oma imelise armastuse kohta öelda vaid üht: me nägime teineteist alati eredamalt kui midagi muud maailmas.