Meie armastuse lugu: Marin ja Indrek

7 kommentaari
Meie armastuse lugu: Marin ja Indrek

Igal paaril on oma armastuse lugu. Mälestused esimestest kohtumistest ei unune kunagi, vaid muutuvad ajaga veelgi armsamaks. Iga paari lugu on erinev ja eriline ning kõigi nende inspiratsiooniks on armastus. Need jutud on täis siirust ja neid rääkides tuleb jutustajal alati naeratus näole. Milline on Marini ja Indreku armastuse lugu?

Igal paaril on oma armastuse lugu. Mälestused esimestest kohtumistest ei unune kunagi, vaid muutuvad ajaga veelgi armsamaks. Iga paari lugu on erinev ja eriline ning kõigi nende inspiratsiooniks on armastus. Need jutud on täis siirust ja neid rääkides tuleb jutustajal alati naeratus näole. Milline on Marini ja Indreku armastuse lugu?

 

Marin (24), ilusalongi Marinel omanik

Indrek (31), ehitusfirma omanik


Meie esimene kohtumine oli 17. juunil 2008. aastal Rootsi kruiisil. Ma töötasin seal abikruiisijuhina ja tegelikult oleks pidanud sel päeval minu kahenädalane vahetus lõppema, kuid kuna kolleeg jäi haigeks, jäin laevale pikemalt.

Sel suvepäeval tuli ka Indrek oma sõpradega Rootsi kruiisile ja seal me esimest korda nägimegi. Tema oli väga lõbusas ja ülevoolavas tujus ning tuli minuga rääkima. Mina olin aga pikale veninud töövahetusest väsinud, aga kuna olin tööl, pidin jääma viisakaks ja suhtlema kõigi laevas olevate inimestega. Esmase vestluse põhjal tundus mulle, et tegemist on kõige egoistlikuma ja nõmedama tüübiga maailmas ning ka tema on hiljem tunnistanud, et nägi minus vaid meelelahutust. Selle õhtu jooksul sattusime veel paar korda kokku, kuna olin tööl ja pidin kruiisiklientidega suhtlema. Vahetult pärast mu tööpäeva lõppu sattusime jälle kokku ja Indrek tahtis mu numbrit saada, kuid loomulikult ma ei andnud. Siis aga ütles ta meie vestluse käigus korduvalt, et olen talle väga tuttav ja ta on kindel, et oleme varem kohtunud. Indrek lisas, et kui ma talle oma numbri annaksin, saaks ta telefonist järele vaadata, kas see on tal äkki juba olemas. Ma aga ei langenud selle triki lõksu, kuid kuna ta endas nii kindel oli, hakkasin ka ise seda uskuma. Ütlesin, et andku parem enda number, vaatan ise, kas see on mul kontaktide seas. Sisestasin Indreku numbri oma telefoni ning vajutasin korraks helistamise nuppu – tegin seda ruttu, et telefon helistama ei hakkaks. Sel õhtul tema minu numbrit ei saanud ja mina veendusin, et varem me tutvunud ei ole. Pärast tema kavaldamist mu numbrit saada, läksin mina magama, tema aga sukeldus laeval kirevasse ööellu. 

Hommikul Eestisse jõudes ei olnud minul temaga kohtumine enam meeleski. Temale aga tuli sõnum teatega, et minu number on vastamata kõne jätnud. Kuna laeval ei olnud levi, ei läinud see kõne eelmisel õhtul läbi. Loomulikult ta helistas mulle, mina aga vastasin, et mul väga kiire ja pole aega rääkida. Ta lubas mõni teine päev tagasi helistada. Nüüd hakkas see mees mulle huvi pakkuma ja kui ta paar päeva hiljem helistas, saimegi kokku. Temas oli midagi, mida ma teistes meestes ei olnud kohanud. Tema enesekindlus ja natuke ülbe oleks tekitasid minus uudishimu ja salapärast tõmmet tema poole.

Meie esimene kohting on mul siiani hästi meeles. Ta viis mind Viimsis asuvasse restorani Paat ning seal ta ainult rääkis ja rääkis iseendast. Kuna pidin jälle kruiisile tööle minema, ei saanud ma kauaks jääda ja kogu meie kohtingu ajal ei lasknud ta mul ühtegi sõna öelda. Alles siis, kui ma lauast tõusin, küsis ta: „Ja millega sina siis muidu tegeled?“

Kruiisile tagasi minnes mõtlesin kogu aeg tema peale. Ülepäeviti seisis kruiis Eesti poolel ning siis sain tihti ka Indrekuga kokku. Ta hakkas mulle üha rohkem meeldima, õppisin ajapikku tundma ka tema helgemat poolt ning Indrek sai peagi aru, et minus on palju enamat kui meelelahutus paariks päevaks. Mäletan täpselt, et meist sai paar 30.07.2008, kui ta ütles mulle: „Ma ei taha sind enam kellegagi jagada ja soovin, et me oleks paar.“ See oli nii ilus ja romantiline, et selle meenutamine toob siiani kananaha ihule.

Praeguseks oleme juba peaaegu viis aastat koos olnud – oleme abielus, meil on kaheaastane tütar Kätriin Marinel ja armas kodu. Arvan, et see oli saatus, et just sel korral mu kolleeg haigeks jäi ja mina kruiisile kauemaks pidin jääma. Võib öelda, et saatus ise viis meid kokku. 

 

Artikkel “Meie armastuse lugu” ilmus ajakirjas Buduaar Shopping kevad 2013

 

Buduaar.ee

Sarnased artiklid