MIDA HAKATA PEALE ISAGA, kes ei maksa alimente? Nõu annab vandeadvokaat

Buduaarile on kirjutanud mitmed emad, kes kasvatavad oma lapsi üksinda ning hoolitsevad üksinda ka selle eest, et kõik lapsega seotud kulud saaksid kaetud. Miks isad lastega seotud kulusid ei finantseeri? Põhjusi võib olla erinevaid - mõni ema ei julge raha küsida, teine ütleb, et mehel pole raha. Kolmas aga usub mehe väiteid, justkui ei peaks mees midagi maksma. Palusime advokaadibüroo Mullari & Koch vandeadvokaat Tambet Mullaril ja advokaat Annely Sepal teemaga seotud probleemidele vastata. 

Vanemal on seadusest tulenev kohustus pidada enda alaealist last ülal ehk tagada talle võimalused toimetulekuks ja arenguks. Isegi juhul kui vanemalt on lapse hooldusõigus ära võetud või seda piiratud, säilib ülalpidamiskohustus seni, kuni laps saab täisealiseks või kuni tema 21aastaseks saamiseni, kui ta omandab täisealisena haridust. Lapsega koos elav vanem täidab oma kohustused vahetult, kui aga vanem elab lapsest eraldi või kui ta ei osale lapse kasvatamises, saab ta enda ülalpidamiskohustust täita eelkõige elatise maksmise näol. Elatist makstakse üldjuhul rahas perioodiliste maksetena iga kalendrikuu eest ette. Elatis tuleb tasuda last kasvatava vanema kontole, ainult vastava kokkuleppe puhul võib vanem tasuda elatist otse lapsele. Vanemal on aga kohustus kasutada elatist üksnes lapse vajaduste katmiseks.

Kui üks vanem asub perest eraldi elama, on vajalik leppida kokku laste ülalpidamise korralduses. Vanematel on võimalik sõlmida leping, määrates kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku tagant tuleb ülalpidamist anda. Kokku võib leppida ka seda, et ülalpidamist antakse muul viisil kui rahas, näiteks last kasvatavale vanemale kasutada antud sõiduauto liisingumaksete tasumisega. Samuti on võimalik ette näha, et üks vanem peab ülal ühte ning teine teist poolte ühist last. Kokkulepe on mõistlik sõlmida notari juures, sest sellisel juhul on võimalik lepingusse kirjutada kohese sundtäitmise klausel, mis võimaldab kokkuleppe rikkumise korral koheselt kohtutäituri poole pöörduda. Tuleb silmas pidada, et lepingupoolteks on vanemad, elatisenõue kuulub aga lapsele endale. Seetõttu ei välista vanemate kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisnõude esitamist, kuid kohus arvestab elatisnõude lahendamisel kokkuleppe sisu ja selle täitmist.

Kui kohese sundtäitmise klausliga notariaalset lepingut sõlmitud ei ole ja vanem ülalpidamiskohustust ei täida, on teine vanem sunnitud pöörduma elatisenõudega kohtusse. Ka juhul, kui lepingus kokkulepitud elatis ei kata enam lapse kulusid, kuid vanem ei ole nõus lepingut muutma või selles sätestatust rohkem tasuma, saab lapsele elatist nõuda hagimenetluses. Nõude esitamisega ei maksa viivitada, kuna hagimenetluses on võimalik elatist tagasiulatuvalt nõuda vaid kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Vanem, kellelt elatist nõutakse, peab olema kantud lapse sünniaktile. Hagimenetluses on võimalik põlvnemise tuvastamist nõuda samaaegselt elatisnõude esitamisega. Elatisnõuete puhul ei pea maksma riigilõivu.

Lihtsamaks ja kiiremaks võimaluseks on esitada elatise nõudmiseks avaldus maksekäsu kiirmenetluses. Avaldajaks on laps, keda esindab tema vanem. Maksekäsu kiirmenetlus kujutab endast lihtsustatud menetlust, kus kohus lahendab asja vaid avaldusele ja kohustatud isiku vastusele tuginedes, tõendeid hindamata ja istungit pidamata. Varasemalt lahendas kohus maksekäsu kiirmenetluses elatisenõuet juhul, kui igakuine elatis ei ületanud 200 eurot. 1. augustist 2016. a jõustunud seadusemuudatus näeb ette, et kohus lahendab maksekäsumenetluses ka selliseid nõudeid, mis ületavad seaduses ettenähtud miinimummäära kuni 1,5 korda. Juhul kui kohustatud isik vastuväidet ei esita, teeb kohus maksekäsu, millega rahuldab avalduse ning mis on võlgniku suhtes täitedokumendiks. Silmas peab pidama seda, et maksekäsu kiirmenetluses ei saa nõuda hüvitist tagantjärele, seda saab vajaduse korral nõuda eraldi hagimenetluses.

Juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitab võlgnik vastuväite või kui nõutava elatise suurus ületab miinimumelatist rohkem kui 1,5 korda, tuleb vanemal esitada hagi kohtusse. Elatise saamiseks õigustatud isik ja seega ka hageja on laps, vanem menetluses tema esindaja.

Nagu eelnevalt märgitud, on elatist võimalik kohtus nõuda tagasiulatuvalt kuni aasta eest enne hagi esitamist ja sealt edasi perioodiliste maksetena. Miinimummäära puhul ei ole mõistlik seda nõuda mitte kindla summana (nt 215 eurot kuus), vaid siduda makstava elatise suurus perekonnaseaduse § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumsuurusega ehk miinimumpalga tõstmisel suureneb automaatselt ka kohtuotsuse alusel makstav elatis ja selle suurendamiseks ei pea eraldi kohtu poole pöörduma.

Kohus jagab lapse ülalpidamiskulude kandmise kohustuse vanemate vahel vastavalt nende varalisele seisundile: võrreldava varalise seisundi puhul kannab vanem poole kuludest.

Juhul kui elatist nõutakse alaealisele lapsele miinimummääras, ei pea vanem kohtumenetluses lapse kulutuste kohta mingeid tõendeid esitama. Seadusandja eeldab, et miinimumsumma kulub alaealise lapse ülalpidamisele niikuinii. Kui aga lapse vajadused on suuremad, peab vanem neid miinimumi ületavas osas tõendama ehk esitama lapse igakuise detailse kuluarvestuse ja kulude kandmise tõendid. Täisealise kuni 21aastase õppiva lapse elatisnõude puhul eelnev reegel ei kehti: igakuised kulutused tuleb tõendada kogu ulatuses.

Ülalpidamise ulatuse määrab kohus kindlaks lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtudes. Sinna hulka kuuluvad kindlasti nt kulutused toidule, riietusele, tervishoiule, haridusele, aga näiteks ka huviringidele ja meelelahutusele. Tihti on kohustatud vanem nõus hüvitama lapsele langeva osa kommunaalkuludest, aga mitte kulutusi elamispinnale endale. Näiteks juhul kui vanem elab koos ühe lapsega üürikorteris, on lapse ülalpidamise kuluks ka pool üürist. Kui korter on aga soetatud pangalaenuga, ei ole lapse kuluks mitte pool igakuisest laenumaksest, vaid pool sellise korteri üüri turuhinnast.

Elatise suuruse määramisel arvestab kohus ka seda, kas ja kui suure osa ajast viibib laps lahus elava vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast ja lahus elav vanem kannab seejuures ka lapse kulutusi, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suurust ei saa siiski määrata üksnes selle järgi, kui palju aega laps ühe või teise vanem juures on, vaid tuvastada tuleb mõlema vanema poolt tehtavad kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ja see, kas tehtavad kulud vastavad vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele. 

Tihti väidab elatist maksma kohustatud vanem kohtumenetluses, et tal ei ole võimalik lapsele ülalpidamist pakkuda, kuna ta ei käi tööl. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole aga see argument põhjuseks, miks peaks isiku elatise maksmisest vabastama. Perekonnaseadusest tulenevalt on vanemal kohustus leida vahendeid lapse ülalpidamiseks ja kui vanem on raskes majanduslikus olukorras, peab ta kasutama oma vara enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega tuleb sissetuleku vähesuse või puudumise korral arvestada eelkõige kostja võimalusi sissetuleku teenimiseks ja juhul, kus kostjale kuulub muud vara, näiteks kinnisasju, tuleks perekonnaseaduse mõttest lähtuvalt kostjal leida vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks kinnisasja müügi näol. Kui vanemal ei ole võimalusi elatist pakkuda, ilma et ta enda tavalist elustandardit kahjustaks, peab ta hakkama enda kulutusi piirama. Kohustatud vanemale tuleb tagada minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kohus võib elatist vähendada alla miinimumi üksnes mõjuval põhjusel, näiteks juhul kui vanem on töövõimetu ja lisaks ei ole tal enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras.

Juhul kui võlgnikul on veel lapsi, keda ta peab üleval pidama, võtab kohus seda elatise suuruse määramisel arvesse. Kui elatise väljamõistmisel miinimummääras satuks selle vanema teine laps varaliselt halvemini kindlustatuks, võib kohus elatise suuruse määrata väiksemana miinimumist.

Pärast kohtuotsusega elatise väljamõistmist võivad nii lapse vajadused kui kohustatud vanema võimekus elatise maksmiseks oluliselt muutuda. Sellisel juhul on võimalik kohtus nõuda otsusega välja mõistetud elatise vähendamist või suurendamist. 

Võib juhtuda, et vanem on kasutanud ära kõik võimalused elatise nõudmiseks: kohtumenetlus on peetud, otsus jõustunud ja otsuse alusel ka täitemenetlust alustatud, kuid kohustatud isikult ei ole võimalik elatist saada, kuna tal lihtsalt ei ole vara või on tema asukoht teadmata. Seadus näeb ette, et kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega tuleks nõue esitada lapse vanavanemate (kohustatud isiku vanemate) vastu. Juhul kui vanem hoiab kohtuotsuse alusel elatise maksmisest teadlikult kõrvale, saab tema suhtes esitada uurimisorganile kuriteokaebuse: karistusseadustiku § 169 näeb sellise teo eest ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kui elatist maksva isiku suhtes on välja kuulutatud pankrot, on ülalpeetaval võimalus taotleda kohtult, et see määraks toimetulekuks vajaliku elatise kuni kaheks kuuks või kaalukatel põhjustel pikemaks ajaks pankrotivarast.

Buduaar tänab advokaadibürood Mullari & Koch, kes aitas teemasse selgust tuua. Loe ka teemal, kuidas jagatakse ühine kodu ja muu vara kooselu lagunemisel.