NAINE KIRJUTAS MEHELE kurva kirja: “Tean, et sa ei armasta mind enam!”

NAINE KIRJUTAS MEHELE kurva kirja: “Tean, et sa ei armasta mind enam!”

Teineteisega rääkimine on suhtes üks olulisemaid asju. Kui see ei toimi, toob see kaasa negatiivset mõju ka suhte teistele aspektidele. 

Rääkimata jätmine põhjustab arusaamatusi ja valesid järeldusi. Kõige hullem on see, kui arusaamatusi ei käsitleta – valed eeldused kallima kohta ei muutu ning süvenevad veelgi. On olemas head ja halba vaikust. Liiga suur vaimne lahusolek võib lõppkokkuvõttes kaasa tuua olukorra, kus kumbki ei tunne isegi soovi probleeme lahendada ja kumbki ei usu, et muudatuste tegemine on võimalik. Suhte alguses huvitava ja armsana näiv isik ei ole seda enam.

Ajakiri Guardian avaldas naise kirja oma mehele, kus viimane kirjeldab nende suhte surma. Naine kirjutab abikaasale, et too lihtsalt lõpetas tema armastamise. Naine tuletab alguses meelde nende suhte algusaegasid. Just seda soovitavad ka paljud terapeudid meelde tuletada – meenutada aegasid, kus mõlemad austasid ja imetlesid teineteist.

“Sa olid nii ambitsioonikas, see oli nakkav. Andsid lubadusi, mida ma ei uskunud, et sa iialgi murraksid,” kirjutas naine.

Tahtsid vaid magada

“Meie elu oli huvitav. Me nautisime väljas käimist, reisisime koos. Tundsin, et olen armastatud ja sa ihaldad mind. Kui olime saanud kaks last, märkasin peagi, et ma ei ole enam sinu elus esikohal ning ei saa seda enam iial olema.”

Tunne selle kohta, et sa pole enam oluline, võib sündida kiires argielus, see tekib tasahilju. See juhtub, kui väikesed žestid, soojad sõnad ja teisele tähelepanu pööramine ununevad. Naine kirjeldab oma kirjas hülgamist ja abitust.

“Sa ei olnud enam millestki huvitatud. Vestluses ei olnud enam kaht inimest. Me ei esitanud enam üksteisele küsimusi ning sinult sain vastuseks vaid nappe lauseid ning silmade pööritamist. Me magasime voodis kõrvuti, kuid me ei puudutanud üksteist, me ei rääkinud midagi. Sa tahtsid vaid magada.”

Naine kirjutab ka tööjaotusest.

“Kui mu tegelik tööpäev lõppes, algas teine kohe, kui koduuksest sisse astusin. Pesu pesemine, toidu valmistamine, poes käimine, laste koolitööd, laste sõpradele kingituste ostmine – mul elu koosnes nimekirjast. Surve oli teinekord nii suur, et tahtsin mõnikord karjuda: kus on see mees, kellesse ma armusin?”.

Õnnelikud inimesed tegid haiget

Naine kirjutab, et õnnelike inimeste hulgas olemine muutis teda väga nukraks.

“Õnnelike paaride kerged puudutused ja suudlused tegid mind kurvaks, sest teadsin, et meie vahel seda kirge enam ei ole. Ma vajasin selliseid hetki. Need peaksid tooma lisaenergiat ja jõudu, mitte tekitama viha. Ma isegi ei mäleta, millal sa viimati naersid. Tahtsin sind kallistada, kui sa töölt koju tuled ning soovisin, et sina teeksid samamoodi. Soovisin, et jagaksime asju teineteisega.”

Igas suhtes on alati kaks osapoolt. Naine kirjutab kirjas rääkimata jätmise ja austuse puudumise tagajärgedest.

“Ma olen väga õnnetu. Sinu, minu ja laste pärast. Ma ei saa aga jääda suhtesse vaid laste pärast. Kui ma jätkan selles olukorras, ma murdun. Loodan, et võime käed üles tõsta, tunnistada oma kaotust ning lahkuda sõpradena,” kirjutab ta. 

 

allikas: Guardian