Petmine ja truudus

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, kui koledal kombel see suhet räsib, kui avastatakse, et kõige kallim ja kõige lähedasem inimene maailmas on ühe osa intiimsest armastusest väljaspool kodu otsinud ja leidnud.

Mõnes suhtes saadakse sellest üle ja mõned suhted lagunevad kibedate pettumusepisarate saatel laiali. Mina jäin aga mõtlema, kust üldse algab petmine. See kole-kole asi, mis hetkega ühise tuleviku tolmuhunnikuks võib muuta. Ja kas truudusetus ja petmine on üldse sama asi.

Ühed peavad petmiseks voodiseiklusi. Neil on ilmselt kõige lihtsam monogaamses ja üdini truus suhtes püsida, sest põnevust ja vaheldust otsides seda viimast piiri tingimata ületama ei peagi. Ent kui palju haiget tegevat sellisesse suhtumisse teistsuguse taluvuspiiriga inimeste jaoks mahub, ei oska käitumisvabadust nautiv pool aimatagi. Rääkimata sellest, et suhte võib laiali ajada ka see, kui petetakse teise inimese ootusi, ning see ei pruugi sugugi alastusega kokku käia. Kas või siis, kui üks pool unistab abielust ja lastest, aga teise poole jaoks on kooselu kahe inimese vahel suhtesuutlikkuse ülemine piir ja need asjad on suhte alguses rääkimata jäänud, sest igaüks peab enda ootusi loomulikuks. Nii tulebki pettunult ja petetult oma teed minna, kuigi truudus on jäänud puutumata.

Üle pika aja ööklubi väisates jäin mõtlemapanevasse olukorda. Olin sõbrannaga õhtustamast tulnud ja jooksin klubis, nagu ikka, tuttavatega kokku. Nii jäimegi neljakesi pidu nautima ja valisime kõige vaiksema võimaliku sopi, et saaks ka omavahel juttu ajada – mina, minu sõbranna, ja kaks minu tuttavat noormeest. Loomulikult ei ole selles midagi halba, kui inimesed sel moel üle pika aja kokku jooksevad ja seltskonnad segunevad, ent viimastel päevadel olen palju mõelnud muljele. Muljele, mis ei ole küll kellegi asi, ent mis järjepidevalt kordudes loob süngeid järeldusi ning teeb iga korraga raskemini usutavaks lause: „Kallis, need olid lihtsalt tuttavad!“

Endale meeldiks ju mõelda, et õhtul külast või peolt koju jalutades end kellelgi saata lubada on viisakus ja ei tähenda midagi, ent kui mõelda enda kallim kedagi koju saatma, jääb hing kinni. Enda ellu on ammustest aegadest jäänud mõnusaid sõpru, kellega aeg-ajalt on ülimalt vahva kohvikus vanu aegu meenutada või uurida, mis vahepeal elus põnevat on toimunud, ent enamasti on väga raske alla neelata oma mehe sõbrannasid, ükskõik kui vanast ajast nad pärinevad või kui abielus ja lastega nad praeguseks on. Isegi täie mõistmisvõime juures on süda raske, lubades teisele poolele sama, mida suhtes olles endale lubada tahaks.

Ehk olekski õige petmist ja truudusetust määratleda selle järgi, kes kui palju ise vabadust tahab, enamasti aga lähtutakse reeglist, et mina võin, aga sinule on keelatud. Kui püüadki olla täiskasvanu, öelda, et mul on paar head sõpra, kellega mulle meeldib suhelda, ja seepärast mind ei häiri ka, et teisel poolel on paar sõbrannat, siis suutes ise tasakaalu hoida püüab ülejäänud maailm sind ikka rööpast välja lüüa. Kui ütled, et käisin sõbraga kohvikus, küsivad sõbrannad, mis ta rääkis ja kuidas tal läheb, aga kui ütled, et mees käis sõbrannaga kohvikus, küsitakse silmad punnis, et mis mõttes ta nii käitub ja kas teil on halvasti.

Kaval on mõelda, et naised ei peta ja kuna mehed on petmises tugevad, siis seetõttu on ka naistele rohkem lubatud, et nad on usaldusväärsemad. Siinkohal meenub mulle aga ühe minu vanema loo kommentaar, et ka naised petavad ja mitte vähe. Naised lihtsalt ei jää nii kergelt vahele. Nii olen enda jaoks tõmmanud suhtekäitumises võrdusmärgi mehe ja naise vahele – lubatud on ühesugused asjad.

Olen mõelnud, et nipp petmist, truudusetust ja pettumist vältida peitub enda vastu ausaks jäämises ja enda ootuste tunnistamises. Keegi meist ei oska mõtteid lugeda ja nii võime valesti eeldada, mis kellelegi haiget teha võib. Oleks kurb piiride katsetamise käigus üksi jääda, kuna piir saabus oodatust varem. Olen mõelnud, et igaüks peaks suutma iseennast teadlikult mitte panna olukorda, mis võib viia petmiseni, sest kas ei taandu just see lõpuks soovini oma suhet hoida. Maailmas, kus kõik on nii kaootiline, ei ole midagi halba oma suhte raamidesse surumises ja piiramises, sest raamid ongi ju need, mis meid kõrvalt tulevate löökide eest kaitsevad.

/Merlin Võsu/