Ega rosin ühe ööga kuiva!

Autor: Buduaari kasutaja Hylz

Kõike arvesse võttes on mul hästi läinud. Ma ei ole kuhugi toa sügavustesse unustatud rasvarull vaid aktiivne inimene, kes on nii mõnegi vastassoo esindaja südame kiiremini põksuma pannud, sookaaslased kadetsema ja vabalt võiks vähemalt 5 inimest üles lugeda, kes sooviks olla minu moodi.

Minu vabameelne suhtlemine ja hoolivus inimestest tekitab neile sooja tunde ja kord minuga sõbraks saanud, ei soovi nad minu lähedusest lahkuda. Tutvusringkond on mul suur, aga sõpru kui seda sõna otseses mõttes, on ainult 1 – rohkemaga läheks ohtlikuks, sest kedagi ei tohi usaldada.

Miks hakkasin ma siis dieeti pidama? Aga sellepärast, et mind oli üle visanud olemast oma „sõbrannekeste” vari – alati kui kuhugi mindi kõnniti minust mööda ja suhtlema hakati alles, siis kui kuhugi mujale polnud enam pöörduda – vähemalt selline mulje jäi mulle. Samuti riiete ostmisega – kui ikka midagi normaalset tahtsin, pidin enne kuu aega otsima ja siis ka võis juhtuda, et selga saab heinasaad.Miks mulle ei võiks tänaval keegi järgi vaadata ja imetleda?
 
Kui ma peale laste sündi ja kodusistumise tagajärjel paisuma hakkasin, siis oli paanika osakond küll häires ja igasugu dieete sai peetud, samuti sai proovitud kõiksuguseid solke, aga mida ei juhtunud? Mulle ei läinud enam enne sünnitust olevad riided selga ja nii ma siis leppisin paratamatusega – olen suur ja rasvane. Mis siis, et mees ütles: „kallis mulle meeldivadki ümaramad naised.” Kuid tänaval vaatas ta ikka mõnda siresäärt, siis ikka kihvatas küll, kusjuures mitte armukadedusest! Vaid sellest, et see naine oli ilus peenike! Paradoks eks?

No ega ma ei või nüüd öelda, et ma pidevalt suurenesin – vahel harval juhul, tavaliselt närvilistel eluetappidel ikka võtsin alla ka ja siis oli hea olla – kahjuks aga oli see lühiajaline.

Igatahes ligines 100 kg täie kiirusega ja siis kui 95 kg käes, tuli midagi ette võtta. Kaua otsisin kohta, kus saaksin õhtuti käia. Kuhu kadus aeg, mil sain mõelda vaid endale  ja oma vajaduste järgi elada? Enne seda sai käidud jooksmas  ja kepikõndi tegemas, aga mingi hetk sai mugavus ikka minust võitu, vastikult laisk ja mugav inimene!

Ja tuli mõte minna trenni! Millised ootused ja lootused! Ma saan peenikeseks! Olin nii ülevas meeleolus, kui olla sai ja võtsin asja täie tõsidusega, mis siis, et vahel pereelu tülligi keeras – sina käisid trennis. Kui peenike oled jõuad ju peret lappida küll.

Kuid mis tegelikult toimus? Ma küll üritasin täiest väest, aga alla võtmise asemel tuli hoopis kilosid juurde ja oi kui kiiresti. Kui enne pidin 2 kg jaoks kõvasti vitsutama siis nüüd ei olnud mingi vaev kilodel kuradil nädala nälgimisega tulla.

Ei aidanud midagi, pidin minema ja abi otsima. Õnneks sattusin õige inimese peale ja mingi ime läbi ei tundunudki toit mida sööma pidid vastik, hoopis vastupidi – tekkis hasart!
Kui enne meeldisid mulle külalised, kes õhtuti ise minu juurde tulid ja nänni kaasa tõid, siis nüüd leidsin vabandusi, et neid mitte vastu võtta – asi oli toidus, mis nad kaasa tõid – ma ei võinud seda süüa ja nii raske oli kõikide nende hõrgutiste juures kindlameelseks jääda. Õnneks oli mul ikka küllalt oidu lõpuks oma tuttavatele üles tunnistada miks ei soovita neid külla ja nii hakkasidki nad kaasa tooma hoopis õuna, apelsine ja porgandeid – neid võisid sa õhtuti süüa ja nii oli seltsielu jälle taastatud!

Momendil olen võtnud alla juba 14 kg ja mul on meel hea, mis siis, et vahel tuleb ette kaaluseisakuid – esimene tundus maailma lõpuga sarnanevat aga nagu mu  „õpetaja” ütles: ega rosin ka ei kuiva 1 ööga ja  vaata kui suur sina oled – aega läheb!

Nii ma siis istun ja loodan, et ühel päeval olen ma piisavalt ilus ka iseenda jaoks, samas aga mitte luuavars nurgas – üritan leida vahepealse.