KARM KOGEMUS suunas terapeudiks: Ingrid Joya Tsireli lugu

Enesearenguterapeut ja inspiratsioonikoolitaja Ingrid Joya Tsirel on elanud värvikat elu ning karmide kriiside toel õppinud ja arenenud. Ta on näinud kõrvalt suuri elumuutusi ja võidelnud oma lapse elu nimel. Buduaarile jagab ta teekonda rahuloluni.

Joya tõdeb, et tema lapsepõlv oli pigem üksildane ja täis väljakutseid. Endast teadlikumaks saades on ta jõudnud arusaamiseni, et tema elus on alati väga palju armastust olnud, ta ei ole seda lihtsalt osanud tunda. Hiljuti tegi ta teadliku otsuse, et nüüdsest valib oma lapsepõlve pigem helge ja ilusa kogemusena meenutada.

„Uskuge või mitte, see on minu jaoks palju asju lihtsamaks muutnud, ellu uusi ja suuremaid võimalusi juurde loonud ja aidanud vanadest mustritest välja astuda!” sõnab ta. Ta üritab endas alati hoida ka lapsemeelsust ning kõigis tegemistes otsinud mängulusti.

Joya usub, et lapselik rõõm, õpihimu ja mängulust on väga olulised osad oma unistuste elu elamisel. See hetk, kui võtta kõike liiga tõsiselt, muutub elamine korraga väga raskeks kogemuseks. Lapsed tuletavad mulle seda kergust ja voolavust igapäevaselt meelde. Koos lastega kasvades avastan pidevalt uuesti ja uuesti, kui oluline on osata tõsise planeerimise kõrval ka hetkes elada ja lihtsalt õnnelik olla.

Surmalähedane kogemus

Joya on oma lapsega läbi elanud surmalähedase kogemuse, mis lööks jalust iga ema. Ta meenutab, et tema kolmas laps oli kolmekuune, kui ta ühtäkki tema käte vahel hingamise lõpetas ja ennast siit ilmast äraminekule sättis.

„Ükski ema ei peaks kunagi oma last elustama. See on väga ränk kogemus. Sarnaseid olukordi tuli ette veel paar korda, kui kiirabi sireenide saatel tumedas teadmatuses beebiga haigla poole kihutasime. Sealt hakkas pihta pikk ja ületamatuna näivaid raskusi täis teekond praegusesse hetke. See kõik on õpetanud mulle väga palju, ka võtnud ja andnud. Olen aru saanud, millised ressursid ja tugevus on minu sees olemas. Mõistnud, et lapse sündides sünnivad iga lapsevanema peas ka mingid tulevikuunistused ja ootused – milline minu laps saab olema, milline ta välja näeb, mida teeb, kelleks saab. Paljuski leiab see kõik aset alateadvuses,” usub ta.

Alles sellel hetkel, kui ta istus paar aastat hiljem arstikabinetis ja kõik tema illusioonid vastu taevast tuhandeks killuks lendasid, sai ta aru, et jäi millestki väga olulisest ilma. Sellest mõrudast tühjusest on ta kild-killu haaval hakanud ehitama üles enda jaoks uut reaalsust, kus kõik on võimalik.

Joya usub, et mida sügavam on valu, seda suurem on ressurss sellega toimetulekuks. Mulle tundub, et mingid armid jäävad suurtest traumadest inimhinge alatiseks. Määravaks saab oskus võtta valu enda osana vastu ja muuta see oma sisemiseks jõuks.

Oma lapse diagnoosist ei ole Joya veel valmis rääkima.

Ta on üks inimestest, kes saab tõesti öelda, et kõik on võimalik! Ta annab teistele naistele nõu, et elus pole mitte midagi kindlat ega püsivat. Garantiisid ei ole, isegi sihtpunkt, kuhu poole liigume, on teadmata. Ta on veendunud, et iga raskusega on kaasas kingitus ja iga kriis on suurte muutuste loomiseks.

Teda ennast on aidanud julgus tunda valu ja lubada endale kõiki, ka raskena näivaid tundeid. Aktsepteerides olevikku on võimalik minna edasi. ”Ära valeta iseendale, see on üks hea nõu, mida anda! Hirm millestki ilma jääda ja kedagi kaotada on inimlik. Samas on igaühes meist olemas täpselt õiged teadmised ja oskused uuteks valikuteks ja võimalusteks. Julge küsida abi, julge jagada, mida sa tunned, julge olla nõrk, julge eksida ja julge lasta lahti. Sa ei jää kunagi millestki sulle tõeliselt olulisest ilma, see on vaid hirm,” ütleb Joya.

Keskendu iseendale

Joya on elus olnud alati kirglik õppija ning lõpetanud ülikooli cum laude’ga. Samas jättis ta valitud ala selja taha ning temast sai terapeut. Ta naerab, et eks terapeudiks lähevad õppima ikka need, kes ise kõige rohkem teraapiat vajavad. Iga klient ja koolitus aitab ja õpetab ju ka juhendajat ennast.

Ta on näinud kõrvalt suuri elumuutusi – näiteks, kuidas inimene ühe kohtumise järel, kus ta tegi enda jaoks eluliselt olulisi avastusi, võttis vastu mõne päevaga väga suuri otsuseid, mida ennist oli pikki aastaid edasi lükanud.

„Mina terapeudi, coach’i või koolitajana ei saa ega tahagi kedagi n-ö ära päästa või elama õpetada. Saan õigeid küsimusi küsides, peegeldades ja oma mõtteid ning kogemusi jagades teha inimesele nähtavaks erinevaid võimalusi ja peegeldada talle teda ennast. Julgustan ja toetan, töö teeb ära inimene ise,” selgitab ta.

Joya tõdeb, et igal ajastul ja kultuuriruumil on omad sarnasused ja erinevused. Samas tundub talle, et inimene on läbi aja otsinud ikka samu asju – armastust, tähelepanu, turvatunnet ja kuuluvust.

„Oluline on keskenduda iseendale. Nii lihtne on süüdistada ja mõista hukka teisi. Selle asemel peaks tooma fookuse iseendale, vaatama, millise pilguga mina ise vaatan maailma, milline on minu sisemine dialoog iseendaga, ootused ja hinnangud teistele ja seega ka endale. Väline maailm on sisemise maailma peegeldus. Me ei saa mitte kunagi teada, mida keegi teine tõesti tunneb, mõtleb või arvab. Saame keskenduda enda kogemusele, armastada ja olla hoolivad. Minu südamest saab alguse kogu universum, nii nagu ma seda näen ja kogen. Seda võiks endale vahel meelde tuletada, kui keel läheb liiga teravaks või meel mõruks,” arvab ta.