NEEME RAUD: hea välimus ja stiilsed rõivad avavad uksi

Kui kunagi – jah, see oli veerandsajandit tagasi, New Yorki elama ja tööle asusin, oli üks esimesi mõtteid, mis seal mulle pähe pandi see, et hea välimus ja stiilsed rõivad avavad uksi.

„Kahjuks on nii, et sageli loevad sinust esmaarvamuse tekitamisel esimesed 5–10 sekundit ja mulje tekib ilma, et saaksid suudki avada, välimuse põhjal,“ selgitas mulle üks kolleeg siis New Yorgi ajakirjanikutöö eripärasid. „Kui intervjuule lähed, ei ole kahjuks kellelgi aega - ja eriti New Yorgis, kus asjaajamine käib sageli selle kuulsa „New Yorgi minutiga!“ – küsida sinult ülikoolidiplomeid või uurida, mida oled lugenud,“ rääkis ta mulle.

„Põgus pilk – ja sinust on tekkinud pilt! Eriti tähtis on see näiteks pressikonverentsil, kus pead oma küsimuse eest võitlema kümnete ajakirjanikega ja pressiesindajale kuidagi silma jääma. Ning silma jääda saad ikkagi kas tänu sellele, et oled kuulus, esindad suurt meediamaja või… oma välimusega.“

Tõsi, mäletan, juurdlesin esmalt – ja kuulen ka nüüd väga eestlaslikku kriitikat osade lugejate seas – et mõelda, kui pealiskaudne lähenemine, vaid välise ilu rõhutamine? Kuhu jääb siis seesmine, mis ju oluliselt tähtsam? Samas julgen nüüd vastu küsida, et mis selles siis pealiskaudset on, kui inimene on oma välimuse läbimõelnud, teeb seda igapäevaselt? Pigem peegeldab see just sisemist ilu, eneseväärtustamist.

Hiljuti lugesin sama mõtet, et hea välimus avab uksi, Financial Timesi (FT) nädalavahetuse lisast. Los Angeleses elav kuulsuste stilist rõhutas, et kantavad riided ei pea ilmtingimata überkallid olema, pigem on oluline, et nende kandja suudaks muljet avaldada, kõik välimuses klikiks kokku ja tekitaks lisaks muule kandjal endal hea tunde, mis kiirgab vastu kogu maailmale. „Lõppkokkuvõttes on selline (välimusega saadetav) sõnum maailmale päris võimas!“ nentis too kuulsustele rõivastusnõu andja.

Nii! See on nüüd selgeks tehtud (kuigi Buduaari lugejatele vaevalt et seda selgitama peab!), et hea välimus on maailmas, ja ka professionaalselt oluline. Kuid miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin? Tegelikult seetõttu, et äsja FT-st välimuse olulisusest uuesti lugedes tuli meelde, et lisaks rõhutamisele, et newyorklaste puhul hinnatakse stiili, selgitati seal mulle kohe sedagi, et Ameerika professionaal ei kanna tööl mitu päeva järjest samu riideid. Ka juba seepärast, et see on ebahügieeniline! Meenub, et seda kuuldes jäin küll pikemalt mõtlema: et kuidas oma garderoobi siis täita, eriti linnas, kus elu niigi ülikallis?

Et sellele küsimusele vastata, võttis üks New Yorgi toonane tuttav mu ühel laupäeval kaasa „retkele,“ nagu ta ise seda nimetas, linna komisjonipoodidesse. „Teadlik, raha mittelaristav, kuid parimast parimat otsiv newyorklane teeb neis ikka aeg-ajalt ringi,“ selgitas ta. Ei, tegemist ei olnud Päästearmee kaltsukatega, kust ka hea tahtmise juures võib soodsalt omale moeleide välja kaevata, vaid äridega, kus müügil kantud riided moemajadest, mille esindusbutiikides Viiendal ja Madison Avenüü iga uue eseme eest varandusi küsitakse.

„Aga ikkagi, need on ju kellegi poolt juba kantud riideid?“ protestisin esmalt, „ma tahaks ikka uusi!“ Ent rahunesin, kui nägin, kui palju sattus neisse poodidesse näiteks moenädalate ajal korra laval olnud ja siis puhastatud rõivaid ning veendusin, et neisse poodidesse ei võetudki ilma eelkontrollita juhukaupa. Aastate jooksul said need „varem armastusega kantud“ rõivaid vahendavad poed üsna loomulikuks osaks mu New Yorgi-elu vereringest, mille keskmes on pragmaatiline lähenemine: hea väljanägemise eest ei pea alati varandust kulutama, sest saab ka teisiti – diile otsides ja leides, kvaliteedi arvel samas kompromisse tegemata. Just neist „komisjonidest“ leidsin mõned seni mu riidekapis olevad lemmikrõivad, erilist heameelt teevad paar tuntud disainerite vintage-asja, mis ka aastakümneid hiljem efektsed välja näevad.

Kui nüüd Tallinnas elades sellest tuttavatele rääkinud olen, olen korduvalt kuulnud, et kunagi, Nõukogude ajal olid ka siin samasugused komisjonikauplused tõesti olemas, nüüd enam mitte. Kahjuks ei tunne ma kohapealset „turgu“ nii hästi, et vastu vaielda, kuigi ei taha uskuda, et Eestis selliseid vintage-moepoode üldse ei ole. Ent kui ei olegi, või kui olemasolevates on valik üsna väike (nagu meie riikki), tulevad appi suured rahvusvahelised interneti luksuskomisjonipoed, kus saab enne kauba saabumist lasta selle eksperdil üle vaadata (eriti kui tegemist mõne kuulsa moemärgiga, mille puhul liigub ka võltskraami). Olen ise sealt paari aasta jooksul ostnud viis kallist ülikonda, makstes nende eest kokku umbes tuhat eurot, samas teades, et nende butiigihinnad olid kunagi viis, vahel ka kümme korda kõrgemad.

Kui oma „luksuskomisjoni-elu“ New Yorgis kunagi elama hakkasin, ei seostanud ei mina ega ilmset paljud seda veel planeedisäästliku eluviisiga – peamine oli ikkagi soodne hind, mitte taaskasutusest lähtuv keskkonnahoid. Kuid nüüd, uute interneti luksuskomisjonipoodide (olgu, ütlen ära ka oma lemmiku: Vestiaire Collective www.vestiairecollective.com) nähakse nende populaarsuse plahvatusliku kasvu taga just ka moekaupade ostjate keskkonnateadlikkuse tõusu. Jah, muidugi, kallid butiigid maailma moepeatänavatel on endiselt ahvatlevad, aga uuringud näitavad, et juba veerand moerõivaste ostjatest maailmas soetas omale 2019. aastal midagi ka teiseringi poodidest, paljud ka tänu soovile vähendada oma jalajälge planeedil. Teisisõnu: komisjonipoodides ostlemine on muutunud kunagisest „teadjate“ ringi tegevusest, nišikäitumisest, täiesti aktsepteeritavaks viisiks, kuidas tagada end pankrotti ajamata, et seljas oleksid stiilsed rõivad ja välimus tõesti jätkuvalt uksi avaks.