ÄREVUSHÄIRETE ALL kannatav Kristi: pea käib ringi, iiveldab, käed värisevad ja ma tahan koju

Kristi

Buduaar

Kristi Varik on noor ja tegus Eesti naine, kes räägib avameelselt oma teekonnast paranemiseni.

Ärevushäirete all kannatav naine pani kirja oma ilustamata mõtted, millest võib ehk nii mõnigi naine abi ja toetust leida.

“Need olukorrad on erinevad. Olen restoranis või kinos, sõbrannadega kellelgi külas või satume mõnel sünnipäeval tuttavatega kokku jutustama. Absoluutselt kõik on korras kuni … enam ei ole. Midagi hiilib ligi ja on raske aru saada, mis see on. Tunne, mis pole ei positiivne ega negatiivne aga lihtsalt on. Esialgu kergelt ja veidi torkivalt. Tasapidi juba rõhuvalt ja siis äkki raskelt, väsitavalt ja kurvalt. Ma ei märka, mis selle sütitas ja kust see tuli aga tunnen ta ära: ärevus on kohal.
Aeg, enda tundma õppimine ja teraapia on andnud mulle tööriistad sellega hakkama saamiseks ja enamasti ma saangi. Jätkan enda tegevust, hingan (4-7-8), võtan rahulikult lonksu vett ja saan hakkama. Tunnen küll, et süda veidi puperdab ja kipun jutustades väga kiirustama aga saan hakkama.
Teinekord aga ei saa. Proovin, katsetan, teen kõike, mis tavaliselt aitab ja.. ei midagi. Mida rohkem ma proovin, seda hullemaks see läheb ja ma tunnen seinasid enda ümber kokku kukkuvat. Tunnen kuidas keegi nagu istuks mu kopsudel, nii et hingamine on raske. Pea käib ringi, iiveldab, käed värisevad ja ma tahan koju. Oma koju, enda voodisse, enda turvalisse peidupaika, kus ma leian siis mõne aja pärast jälle rahu.
Läks mitmeid aastaid, kui sain aru, mis sellised ärevushood triggerdab. Alles peale mitut aastat teraapiat sain aru, et tihti juhtub see siis, kui tunnen, et olen öelnud midagi valet. Midagi, mis minu enda arust ei olnud piisavalt tark, sobilik, naljakas. Midagi, mille puhul ma pelgan, et teised lähevad koju ja räägivad: “kas kuulsid, mida ta ütles?”
Kas tegelikult ka keegi koju läheb ja nii arutab? Tõenäoliselt tihti mitte. Kas ärevushoo ajal saab mu ratsionaalne pool sellest aru? Tõenäoliselt mitte.
Kodus tunnen, et tahaksin ajas tagasi minna ja vabandada. Enda sõnad olematuks teha. Vähem jagada, vähem avameelne ja aus olla, sest äkki muidu on teistel piinlik. Ehk tekitasin ma teistes ebamugavust, ehk ei soovinud keegi minu mõtteid kuulda..
Kuid ma tean, et seda pole vaja. Ma ei pea vabandama, kui julgen avalikult enda kogemusi ja lugu jagada KA siis, kui see tekitab kelleski ebamugavust. Vahel on vabandada vaja aga on asju, mille eest vabandama ei pea.”