Kuidas läbi lihtsa joonistamise anda lastele mõtlemise ja unistamise tööriist?

Piiravad uskumused oma loovatesse võimetesse on peidus sügaval meie sees

Kati oli selleks ajaks saanud juba kahekordseks emaks, tema pojad olid üks kahe ja poolene ning teine pooleaastane. Ta igatses väga tuua oma ellu rohkem loovust. Samuti lootis Kati, et ehk teeb see teda paremaks ka oma töös juhi ning koolitajana. Naine praktiseeris kaasavat juhtimist ja andis selleteemalisi koolitusi, mis on inimeste võimetele toetuv muutuste ellukutsumine ja ühise heaolu loomine.

„Ka visuaalset lihtsustamist õpetati meile eelkõige kui kaasamise tööriista. Loomulikult tundus mulle, et sellest ei saa ilma jääda. Samas aga oli hinges suur kõhklus, et ma ei oska ju joonistada. Tutvustuses oli küll öeldud, et osalemine ei eelda joonistamisoskust, aga tean küll neid ütlusi… loed, et oh, ma siis lähen, teised ka ei oska… ja siis on ikkagi kohal kõik need, kes oskavad,“ lausub ta ja tõdeb, et koolitusel selgus siiski, et enamik osalejaid arvas samamoodi. Isegi, kui talle tundus, et tema lauas on kõigil teistel nii hea kästi, joon palju sirgem ja joonistamine loomulikum, siis arvasid kõik teised teiste kohta sama.

See kinnitas Katile, kui sügaval meie sees on piiravad uskumused oma loovatesse võimetesse. „Pean muidugi tunnistama, et sellest eelarvamusest ma seal koolitusel lõplikult lahti ei saanud ja võttis mitu head aastat, kui hakkasin päriselt mõistma, mida tähendab see, et ma võingi joonistada nii, nagu mina seda teen. Kasvõi nagu viieaastane. Sest tegelikult – kes ütleb, et minu joonistamine mõtlemise tööriistana ei või olla samasugune, nagu ta oli mul viie- või üheksa-aastasena ehk siis, kui ma viimast korda joonistamist nautisin ja kuhu seetõttu ka minu tase seisma jäi,“ leiab ta.

Visuaalne lihtsustamine on pigem protsess kui produkt

Kati tunnistab, et piinles ilusa joone ihaluses veel ka siis, kui oli juba hakanud visuaalse lihtsustamise teemal koolitama. Võttis natuke aega, et jõuda selle ühe ja suure äratundmiseni. „Ükskõik kui palju sa seda tehnikat oskad ja kasutad – nii kaua, kui sa ei julge tõmmata ebatäiuslikku joont, ei ole sa selle tehnika olemusest lõpuni aru saanud. Ei ole aru saanud, mida tähendab joonistamine mõtlemise tööriistana. Visuaalne lihtsustamine on pigem protsess kui produkt. Mul on hea meel, et ma selleni jõudsin ja saan nüüd levitada seda arusaamist ka edasi. Kui sa lubad endal joonistada nii, nagu sina seda teed – ebatäiuslikult, kõvera joonega, justkui viieaastane, julged eksida ja olla haavatav, siis hakkab juhtuma midagi imelist. Kas sa usud mind?“

Joonistamine aitas muuta kõike

Kati hakkas joonistama igal võimalikul hetkel. Tema elutoa põrand oli kaetud paberitega. Ta istus või lamas seal lastega koos ja nad joonistasid. Lapsed oma mõtteid ja Kati oma mõtteid. „Varem tundsin ennast natuke läbikukkunud emana, sest mul ei jagunud alati kannatust kahe lapsega päev õhtusse veeta. Samuti ei osanud ma alati päeva planeerida ning olles alustav vabakutseline, siis tundsin tihti, et tahaks oma asju ka teha, plaane pidada, ideedega töötada. Aga niipea, kui võtsin arvuti, olid lapsed nagu hagijad mu küljes. Nüüd, kui avastasime joonistamise, muutus kõik,“ lausub ta ja lisab, et ta ei pidanudki arvutit lahti tegema, et laste kõrvalt oma unistustega tegeleda. Ta oli saanud tööriista, et sealsamas paberil mõtetega mängida, ideid omavahel ühendada, näha seoseid ja lahendusi. Nende plaanide toel on Kati nüüdseks iseenda tööandja ja tegeleb järjepidevalt oma kireteemaga.

Kati selgitab, et visuaalse lihtsustamise üks eripära ja tugevus on see, et me saame luua tervikpilte. Visuaalset lihtsustamist kasutatakse tema sõnul väga palju niinimetatud liikuvate piltide loomiseks ehk erinevate protsesside alg- ja lõpptulemuste ning tegevuste omavaheliste seoste näitamiseks. „Selle põhjus tuleb visuaalse lihtsustamise pioneeri David Sibbeti sõnul sellest, et seda tehnikat kasutati algselt just nimelt meeskondlikel koosolekutel oluliste protsesside ülestähendamiseks. Kui mõtte- ja mõistekaartide või diagrammide puhul tegeletakse peamiselt ideede tootmise või väljasõelumisega, siis teekonnakaardid on loodud mingi kindla eesmärgini jõudmiseks. Selliste kaartide loomine aitab jutustada lugusid ning õpetada lugude kaudu. Praktikute sõnul aitavad eesmärgipildid kaasa enesejuhtimisele ja koostööle, sest toetavad eesmärkide seadmist, oma edasijõudmise jälgimist ning fookuses püsimist,“ räägib ta.

Märkamatult oli Kati andnud oma lastele mõtlemise ja unistamise tööriista

Kati jagab jätkuloo sellele, kui tema kodus oli põrand paberiga kaetud ja ta seal koos oma kahe pojaga joonistasin. Kati ei õpetanud sellel hetkel oma lastele visuaalset lihtsustamist. Ei olnud vaja, sest nad olid ühe- ja kolmeaastane, ning väga enesekindlad joonistajad. „Nüüd võib mõni küsida, et kas tõesti ka mu üheaastane juba joonistas? Tunnistan ausalt, et ma ei mäleta, millal minu noorem poeg Ruben joonistama hakkas. Või üldse pliiatsit hoidma. Minu mälestuses on ta olnud kogu aeg meiega joonistamas,“ sõnab Kati. Kui mõlemad poisid juba lasteaias käisid, siis ühel hetkel küsis lasteaiaõpetaja Katilt huvitavat asja: kuidas ta oma lastega kodus joonistab?

„Lasteaiaõpetaja rääkis, et kui on konkreetse asja koos joonistamine, siis teevad mu pojad nii, nagu peab – lille, maja, auto või inimese. Aga kui on vaba joonistamise aeg, siis teevad nad kogu aeg mingeid strateegiapilte. Suured autoteed, majad, teeviidad ja sildid. Ja juba kahe ning nelja-aastasena tahtsid nad siltide sisse midagi kirjutada – pood või kool jne. Nemad ei olnud midagi sellist varem näinud. Kuna mina kasutasin loomulikult visuaalse lihtsustamise tehnikat ja joonistasin palju just tervikpilte erinevate protsesside kaardistamiseks, siis olin selle kaudu andnud märkamatult oma lastele mõtlemise ja unistamise tööriista ja nad kasutavad seda tänaseni,“ pajatab visuaalse lihtsustamise koolitaja.

Visuaalse lihtsustamise üks eripära on tervikpiltide loomine

Lisaks emana ja iseenda unistuste planeerijana hakkas Kati seda tehnikat kasutama ka koolitaja, juhi, noorsootöötaja ning kogukonna eestvedajana. See oli tema niinimetatud avalik praktika, iseenda mugavusstsoonist väljaastumine ja oma visuaalidega avalikuks tulemine.

2013. aasta novembri lõpus, seitse kuud pärast esimest kokkupuutumist tehnikaga tegi Kati oma kõige esimese visuaalse lihtsustamise koolituse. Esimeseks grupiks osutus Tarvastu alaealiste komisjon. Kati pakkus Tarvastu inimestele tegelikult erinevaid koolitusi ja nemad valisid just visualiseerimise koolituse. „Olin põnevil ja ka ärevil. Mäletan, et valmistusin ikka väga põhjalikult. Tagasi vaadates võiks öelda, et selle abil sai loodud vundament minu oma koolitusprogrammile. Eriti hästi on mul meeles see, et harjutasin tund aega teeraja tegemist. Kuidas see ikka kurviliselt lookleks ja kuidas ma selle ilusti sünkrooni panen, et loomulikult silmapiirile lähenedes kahaneks,“ meenutab ta.

Koolitusgrupp oli väike ja grupi ainuke mees joonistas Kati sõnul lõputööna tervikpildi sellest, miks laps alaealiste komisjoni satub, mis seal toimub ja mis saab edasi. Ta mäletab, kuidas ülejäänud seltskond selle peale aplodeeris ja pilt lubati seinale panna. „Tunnistan ausalt, et sain ka ise selle pildi kaudu alaealiste komisjoni tööst paremini aru. Sealt tekkis mulle sisse esimene sügavam tunne, et tahan selle tehnikaga rohkem tegeleda ja inimestele kasu luua. Visuaalse lihtsustamise üks eripära ja väga oluline osa on tervikpiltide loomine. Kohe esimesel koolitusel nägin selle otsest mõju ja võlu ka oma koolitatavatele.“