HEIDI RUUL: MIKS MA oma mehe sotsiaalmeedias täielikult ära blokeerisin

Facebook, Instagram, Twitter – kõik tunduvad oma suhteõnne jagamiseks täpselt sobiva kohana! Väike pilt, tääg, nunnu kommentaar ja jääme aga laike ootama, on ju?! Aga mina blokeerisin oma kallima sotsiaalmeedias üldse ära! Absoluutselt igalt poolt! Miks? Ma räägin teile!

Mul on eelnevalt olnud suhteid, mille käigus olen ka mina absoluutselt kõik Facebooki üles pannud. Läksime tülli? Kohe ilmus uudisvoos minu poolt mõne kurja loo Youtube’i link. Igatsesin? Kurb laul või nunnu tsitaat. Olime koos reisil – iga poole tunni tagant minimaalselt üks foto kõikvõimalike tulede ja viledega, mis asja juurde kuuluvad! Kuhu see meid siis viis? No absoluutselt mitte kuskile! Meie sõbrad tüdinesid ja me ise täpselt samamoodi, paraku teineteisest ning igaveseks. 

Kuid ega sellega asi ei piirdu! Loomulikult on ju vaja siis peale lahkuminekut ikka kätt pulsil hoida ja seeläbi ennast terroriseerida. Ja siis eksmees ära blokeerida ja siis kahe päeva pärast seda lõputult kahetseda, blokeering eemaldada ning end rõõmsalt edasi kiusata. Mõni eks läheb siinkohal veel kaugemale ning otsustab lahkuminekut ignoreerides vanu pilte postitama hakata, kirjutades juurde, kui õnnelikud endiselt koos ollakse ja jagades seda endale valetamist avalikult kogu ülejäänud maailmaga. Nunnu, kas pole?

Meeleheide?

Tegelikult on nii, et kui sa teed sotsiaalmeediasse mingisuguse oma arust erakordselt armsa postituse, siis selle nägijate reaktsiooniks pole mitte „Oi, kui kenad ja õnnelikud nad koos on!”, vaid „Pagan, mul on sellest ebakindlast tibist päris kahju juba!”. Ja nii ongi! Nii palju, kui ma ise taolisi postitusi jälginud olen, siis tavaliselt pole nende kandvaks sõnumiks „Me oleme nii õnnelikud!”, vaid „Vaadake ja jätke meelde – SEE siin on MINU mees!”. Mis saab sellest veel meeleheitlikum olla? Mitte miski! Mina peaksin ju teadma – olen ise kümnete taoliste postituste autoriks olnud!

Lugesin kunagi kuskilt interneti pimedamast nurgast, et kõige õnnelikumad on just need paarid, kelle suhte kohta sotsiaalmeediast ühtegi märki ei leia. Tuleb tunnistada, et peale paarikuust teooria katsetamist tuleb antud väitega kahel käel nõustuda! Peale kalli mehe blokeerimist on meie suhe palju paremaks muutunud. Me oleme palju lähedasemad, Messengeris chat’imise ja teineteise asjatu segamise asemel kasutame vana kooli meetodit ning helistame ja saadame sõnumeid vaid siis, kui selleks PÄRISELT vajadus on. Keegi ei pahanda, kui kohe vastust ei tule ning keegi ei küsi „Online oled, aga mulle vastamiseks aga ei leia, jah?!”. 

Õudne ja hirmutav - oma elu

Terve suhe saab toimida ainult kahe inimese vahel, kellel mõlemal on olemas selline õudne ja hirmutav asi nagu „oma elu”. Mina olen inimene, kellel on oma elu ja mu kallim on eraldi inimene, kellel on omad kired, töö ning sõbrad. Olen oma isiklikku ruumi äärmiselt kõrgelt hindama õppinud ning aru saanud, et see on ainus eluterve suhtumine, kuid see tähendab ka seda, et ma hindan ja austan oma mehe isiklikku ruumi täpselt sama palju kui enda oma. 

Võibolla olen ma siinkohal kellegi arvates naiivne, kuid „usalda, aga kontrolli” suhtumine on minu jaoks suhtes absoluutselt välistatud! Usaldan – pimesi! See on vastastikku nii, ja see toimib! Ei, ma tõesti ei tea, mis mu kallima sotsiaalmeedias toimub, aga mis iganes see ka oleks, pole see päris, sest kõik, mis on päris, toimub päriselt, päris elus, päris inimeste vahel. Seda ei ole vaja iga minuti tagant kuidagi jäädvustada või laiemale ringile demonstreerida, sest see on miski, mis salvestub automaatselt igasse sinu keharakku.