Appi – mees sai sõjaväekutse!

Eestis on kõikidel 18. kuni 27. aastastel meestel tõenäoline, et ühel hommikul potsatab neile postkasti paber, millel seisab kuupäev, kellaaeg ja kogunemisekoht. Ajalise kaitseväeteenistuse kogunemise koht. Mõjuvaid põhjusi mitteilmumiseks Kaitseressursside Ameti kodulehekülje (info kutsealustele: http://www.kra.ee/?id=69) väitel ei ole ja kõikide kutset ignoreerinud isikute suhtes alustatakse väärteomenetlus. Kõlab karmilt, eks?

Gümnaasiumipoistel on asi lihtne ja selge – arstlik komisjon ja selle tulemused panevad paika edasise toimimisplaani. Kes otsustab sisseastumiseksamid ära teha ja siis minna, kes teha eksamid peale väeteenistust, kes palub ajapikendust. Täpsemat informatsiooni ajapikenduse taotlemise kohta võib uurida eelpool nimetatud Kaitseväeressursside Ameti koduleheküljelt.

Kuid on väga palju noori mehi, kelle kutse ei tule kaheksateistkümne aastaselt. Ja neil on juba pere. Mõnel isegi laps(ed). Ja vahel on juba kaheksateistkümne aastasel mehel naine ja laps. Kuidas nende elukaaslased olukorraga lepivad? Majanduslikult hakkama saavad?

Paljud naised mõtlevad oma elukorralduse optimeerimise peale. Kuidagi peab need kuud ju ilma elukaaslase moraalse ja majandusliku toetusega hakkama saama, sest riigi poolt makstava 750 kroonise lapsetoetusega on järeltulija senist elukvaliteeti raske säilitada. Tõsi küll, nüüd saab ajateenija ise ka toetust 1500 kuni 4000 krooni kuus, kuid see summa jääb eesti keskmisele palgale tugevalt alla ning kalli inimese eemalolekut kompenseerida ei suuda.

Diana (34) räägib oma kogemusest: „Meil oli laps alles paari kuune, kui issi "sõtta" tuli saata. Alguses oli paanika. Mõne aja möödudes avastasin, et polegi see asi enam nii hirmus. Liisinguga autot õnneks polnud ning majalaenu osas saime pangast maksepuhkust. Vanemad aitasid, ise tegin võimalust mööda ka tööd, sest emapalka toona veel ei makstud. Raske oli aga hakkama saime. Minu jaoks polnud kõige raskem mitte ise pingutada ja vanavanemate abi vastu võtta, vaid emotsionaalne üksiolek ja stress. Nüüd, kui see on läbi, tunnen, et olen endale tõestatud - saaksin ka üksi oma lapsega hakkama, kui midagi juhtuma peaks. Sõjaväe vastane ma pole. Ma arvan, et see tuleb mehele kasuks. Vähemalt need esimesed ülitihedad kuud. Soovitan võtta seda kui väljakutset, sest siiani on paljud enne meid ka hakkama saanud. Mäletan endagi ahastust aga kui naine ise on tegutseja siis näeb isegi, et elu läheb edasi.“

Meeli (21) arvab aga teisiti: „Milleks sõjaväe peale raisata üheksa kuni üksteist kuud oma elust? Sama hästi võiks see aine olla juba põhikooli ja gümnaasiumi juurde toodud kohustusliku tunnina. Ma arvan, et üks tund nädalas kolme aasta jooksul oleks igal juhul parem, kui end mitmeks kuuks ilmaelust, oma perest ja armsamast ära lõigata. Kui mees peab oma riiki kaitsma, siis naine peab ju kodus mehe lapsi kasvatama? Aga kui mees on sõjaväes siis naisel lähevad kõige muu kõrval ka rahalised asjad väga raskeks. Kodu luuakse ju koos, mõlema sissetulekuid arvestades. Riik peaks tegelikult ka - mitte ainult „linnukese“ pärast mõnesaja krooni ulatuses – lapse kasvatamise ja eluaseme kulud perekonnapea ajateenistuse jooksul kinni maksma. Aga nii see olukord kahjuks pole. Ma arvan, et väga hoolimatu on nõuda patriotismi, kui võetakse pere koostoimimisele väga oluline isik pikemaks ajaks oma käsutusse.“

Tegelikult on mõlemal õigus, sest toimekas naine saab tõesti ka keerulises olukorras hakkama ning võibolla oleks alternatiivne perioodideks jaotatud kursus nii pikale ajateenistusele ühiskondlikkus mõttes hoopis parem lahendus. Esimese eeliseks jääb aastatepikkune järeleproovitus. Samuti on gümnaasiumi õppekavad juba praegu niivõrd mahukaks tehtud, et ühe lisaaine varal rohkem nõuda oleks liiast.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]