Reklaam sulgub sekundi pärast

NIPINURK: Kuidas aru saada, kas sinu eesmärgid on tegelikult sinu omad?

Monika Kuzmina

Ruudu Rahumaru

Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju kirjutab oma uues raamatus “Elu uus tase”, et tundub kummaline rõhutama, et need asjad, mida sa valid, peavad olema sinu enda eesmärgid. Küll aga tasub mõelda, et ehk oled oma mõned eesmärgid noppinud ühiskonnast. Need algavad mõttes sõnadega: “Ma vist peaks ...” või on need lihtsalt tahtmised, automaatsed harjumused, ühiskonna või teiste ootused.

Noored tihti tegutsevad oma vanemate ootuste põhjal Merit toob näiteks, et tema ema oli veel hiljuti noorte karjäärinõustaja ja polnud harvad juhud, kui noored rääkisid talle, et nende vanemad ootavad, et nood läheks seda või toda õppima. Meritil on isegi tuttav, kes õppis esimese eriala “emale” ja teise iseendale. “Mina ise õppisin oma erialal puhtalt seepärast, et midagi ju peaks õppima. Ehk siis ühiskonna ootusest ja tubli olemise soovi pealt. Need aga on natuke liiga magedad, juurteta ja vundamendita, vungi ja hoota eesmärgid. See on nagu kellegi teise jaoks õppimine, raha pärast töötamine, kohustuse pärast abielus olemine, moe pärast kontsadel tippimine…” nendib ta. Aga mida sina tegelikult tahad? Merit tõdeb, et eks see tule juba lapsepõlvest. “Vaata, Liinal on müts peas!”, “Vaata Markot, tema sööb nii tublisti tomatit.” Merit tahtis ainult keedukartuleid ja jäätist. Ta rõhutab, et teistega võrdlemine lapsepõlves viib teistega võistlemiseni koolis ning oma väärtuse ja vajalikkuse väliste efektidega tõestada püüdmiseni täiskasvanueas. Selleks sobivad “teistest paremad” autod, majad, palgad ja elukaaslased, kiire lahendusena käivad ka brändiriided. Ja seda on meie ühiskonnas ikka veel liiga palju. Kuigi me kõik teame, et sisemiselt jätab see ikkagi tühjaks. Kui lapsena on sisse jäänud ebapiisavuse tunne, viib see täiskasvanunagi teistega võrdlemiseni ja iga päev kellegi teise eesmärkide jahtimiseni. Selliste eesmärkide nimel rabamiseni, mis pole päriselt sisemusest kerkinud, vaid mis on ühiskonna survest mulje jätnud, et võiks olla saavutamist või tahtmist väärt või et ma pean seda tegema. Nii võib kuluda terve elu, et püsida mingil kujuteldaval edunäitajate reel, aga elu tundub kuidagi pinnapealne ega täida hinge. “Aga võib-olla järgmise kurvi taga, järgmise saavutuse järel tuleb See Tunne? See rahu ja rahulolu. Aga ka järgmise kurvi taga kooldub vaid järgmine kurv, ühele redelipulgale järgneb alati järgmine,” kirjutab ta. Teine võimalus on ise defineerida, mida tähendab hea elu sinu jaoks, millised on sinu jaoks olulised väärtused, mida sina tegelikult tahad Ja kõik muu võib mürana kõrvale jätta. Merit tõdeb, et muidugi on tervislikus võrdlemises ka midagi head. See võib olla innustav, kannustav ja hariv, kui seda õigesti teha, uudishimuga, eluisuga. See võib avardada meie perspektiive ning lükata ümber iganenud uskumusi enda ja elu kohta. “Naabrist parem ju ei pea olema, aga endast parem küll,” kirjutab Merit Raju.