Reklaam sulgub sekundi pärast

HINGELT HIPI – Anni Rahula

„Miks mitte mõeldagi nii, et kõigepealt tuleks olla sisemiselt ilus, lahke ja hea inimene ning seejärel teisejärguliselt välisele keskenduda. Inimesed on tihti palju kaunimad, kui nad arvavad. Eesti on imeilusaid inimesi täis!” ütleb jalpallikohtunik Anni Rahula – naine, kelle nimes ja ka hinges peitub rahu. „Mind ei häiri peaaegu mitte midagi, nii et olen vist üks paras hipi. Elan hetkes, armastan loodust ja rahu, mugavust ja vabadust üldisemalt.”

„Miks mitte mõeldagi nii, et kõigepealt tuleks olla sisemiselt ilus, lahke ja hea inimene ning seejärel teisejärguliselt välisele keskenduda. Inimesed on tihti palju kaunimad, kui nad arvavad. Eesti on imeilusaid inimesi täis!” ütleb jalpallikohtunik Anni Rahula – naine, kelle nimes ja ka hinges peitub rahu. „Mind ei häiri peaaegu mitte midagi, nii et olen vist üks paras hipi. Elan hetkes, armastan loodust ja rahu, mugavust ja vabadust üldisemalt.”

Anni on terve oma lapsepõlve maal kasvanud ning linnaelu ja -melu pääses ta nautima alles täisealiseks saades. „Suvel õunu korjama minnes tõmban ikka lõhkised teksad jalga, seon rätiku pähe ja ronin esimesena puu otsa nagu vanasti. Tomi leiab, et olen veidi Pipi Pikksuka moodi ning ma täitsa samastan end selle võrdlusega.” Salamisi loodab Anni ka päriselt maale kolimisest ning maaelu juurde kuuluvast, näiteks koduloomadest.

Praegu, veel linnakorteris askeldades, naudib Anni üle kõige koduperenaise rolli. „Mulle meeldib hoida kodu soojana! Kodu on meie lemmikkoht maa peal ning mitmed sõbrad on ära märkinud, et tegemist on tõeliselt rõõmsa ja õnneliku kohaga.” Veel naudib Anni küpsetamist. „Näiteks eile oli mul ahi pea kaheksa tundi jutti töös. Valmisid kuklid ja erinevad leivad. Samal ajal tegin kass Arturi kooki, põristasin miksriga „banaanijäätist” teha ning koristasin,” loetleb naine ja teatab, et talle väga meeldib süüa teha. „Mulle veel aknalaual maitsetaimi kasvatada, triikida ja kodu korras hoida. Tomi töötab paljuski kodus ning ma näen, kuidas minu toetus ja olemasolu teda positiivselt mõjutavad.”

Rahu nimes ja hinges

Annist õhkub mingit sõnulseletamatut rahu. Tema sees ja tema ümber tundub kõik olevat ideaalses tasakaalus. Sama on Anni kuulnud ka oma sõpradelt. „Sõna „rahu” on selgelt ka mu perekonnanimes kirjas ning ma leian, et see on enamjaolt minu elus olemas,” ütleb Anni kinnituseks. „Tean, et võin teinekord liiga vali ja tormakas olla, unustada soolale kaane peale panemata... aga koristan seda põrandalt rõõmu või lauluga, sest see olen mina. Ma leian, et inimene saab paljuski ise valida, kuidas asjadele reageerida.” Anni peab end siiraks inimeseks ja eeldab, et ka teised tema ümber on sellised. „Usaldus tekib mul väga kiiresti ja soovin kõigile alati abiks olla ning erinevaid inimesi tundma õppida. Teinekord tahaks ka pretensioonikam või töö suhtes ambitsioonikam olla. Sellised inimesed on väga põnevad. Erinevused paeluvad mind, sest meis kõigis on midagi väga vinget peidus,” ütleb ta.

Anni teab ka seda, et selleks, et teisi armastada, tuleb kõigepealt osata armastada iseennast. „Ma usun, et kui inimesed mõistaksid, et pisikene ebakindlus leidub kõigis inimestes, siis nad ei muretseks nii palju ning oskaksid teineteisele paremini toeks olla. Samuti peaksid inimesed komplimente malbelt ja õnnetundega südamesse võtma. Tänasel päeval võtan ma end sellisena, nagu ma olen.” Seda öeldes viitab Anni ligi kümne aasta tagusele ajale, mil ta põdes oma piitspeenikeste jalgade pärast ning ei julgenud seelikutki kanda. „Miks mitte mõelda näiteks nii, et kõigepealt tuleks olla sisemiselt ilus, lahke ja hea inimene ning alles teisejärguliselt välisele keskenduda. Inimesed on tihti palju kaunimad, kui nad arvavad. Eesti on imeilusaid inimesi täis!”
Anni ise ei ole seda tüüpi naine, kes igal võimalikul hetkel käe meigikoti järele sirutaks. „Ma ei hakka kunagi prügikasti välja viima või postkastist kirju tooma värvitud huulte ja uhkete riietega. On inimesi, kes seda teevad, ja kui nad on õnnelikud, siis pole mul sellest midagi. Ma tahaksin inimestele pigem jääda meelde sellega, mida ma teen, kuidas neid julgustan või millist lisaväärtust ma nende elule annan, kui sellega, et mul on kõige seksikamad jalad või tohutult ilus punane musisuu.”
Anni on „tagasihoidlikult uhke” selle üle, et talle on antud oskus oma lähedasi toetada ja olla sealjuures ise võimalikult pretensioonitu. „Ega ma juhuslikult jalgpallis ka ABIkohtunik pole,” naerab Anni. „Ma leian, et suudan väga edukalt probleeme ja konflikte lahendada ning inimesi motiveerida ning toetada. Ma olen eriti rahulolev, kui ma mõne üllatuse, hea sõna või ideega kellegi päeva saan säravamaks muuta. Teinekord annab see mulle suurema rahulolu kui mõni mu enda saavutus. See on naljakas.” Anni teab, et on veidi liiga empaatiline, aga üritab sellel silma  peal hoida.

„Olen lugenud, et tugeva autoriteetse vanemaga kasvanud lapsed on kord juba sellised. Mulle ei pidanud vist väiksena mitte kunagi ütlema, kui ma pahandust tegin, sest tundsin seda ise. Mäletan, kui ma sain täisealiseks saades 10 km/h kiiruse ületamise eest trahvi ja tundsin end maailma kõige halvema inimesena. Tegemist oli veel eriti tobeda olukorraga, kus pimedas pidin kahtlasest autost mööduma ja mõtlesin mingisuguse suure loo välja, kuidas pean siit kiiresti minema saama. Jäin kiirusega vahele ja nutsin pärast kusagil pool tundi ja arvasin, et olen tõesti kohutav inimene,” meenutab Anni.

Tomi ja Anni lugu

Pipi Pikksukaga ei seo meie loo peategelast vaid rõõmsameelne tüpaaž, vaid ka parima sõbra ja hingesugulase nimi. Annil ja tema abikaasal, muusik Tomi Rahulal täitub sel jaanipäeval teine pulma-aastapäev. „Ma olen alati imearmsast perest ja harmoonilisest abielust unistanud. See on minu jaoks olnud tähtis, kuid saan ka aru neist, kes seda teha ei soovi. Tomi oli samuti pikalt unistanud teatud sügava tähendusega, harmoonilisest ja teineteist austavast vanakooli abielust. See tõdemus, et näeme asju samamoodi, on meie suhted kindlasti lihtsamaks teinud ning ma leian, et enne abiellumist tuleb see ühine pind leida. Muidu käid aastaid kokku-lahku ning keegi pole täielikult õnnelik ja nõrk vundament lagundab asja lõpuks ikkagi laiali,” teab naine.

„Me pole näiteks mitte kordagi teineteise peale häält tõstnud, väldime emotsioonide ajendil tekkivaid rumalaid ütlusi ning suhtleme omavahel väga palju. Meie paat on loodis,” ütleb Anni ja lisab „see on vahva, sest me oleme mõlemad ka teistsugust elu näinud ning oskame praegust hinnata. Samas oleme nii minu kui ka Tomi minevikukogemusele tohutult tänulikud. Ma ei usu, et me oleks saanud kümme aastat tagasi teada seda, mida teame praegu. Ajalugu, kogemused ja varasemad läbielamised teevad meie suhte ja suhtlemise nii eriliseks. Mul on rõõm, sest näen enda ümber palju inimesi, kes samuti oma suhet hindavad, toidavad ja hoiavad. Tänapäeva ühiskonnas on nii palju ebakindlust, kõik on pidevas muutumises. Järelikult on just taolised pidepunktid ääretult tähtsad.”

Nii nagu Anni on alati unistatud perest ja abielust, on ta alati ka teadnud, et soovib emaks saada. „Ma olen terve elu teadnud, et tahan emaks saada, lapsi kasvatada ja hea abikaasa olla. Otseselt mul sellega kiiret ei ole, aga enne 35ndat eluaastat võiks ikka vähemalt üks laps juba olla,” ütleb Anni. „Unistasin väiksena sellest, et pakun mõnele vanemliku hoolitsuseta lapsele kodu ning leian siiani, et see on tähtis teema. Ma üldiselt leian lastega väga kiiresti ühise keele ning lastega sõbrannadele külla minnes leian end tihti just nende seltskonnast. Lapsed on nii ehedad ning ausad ja mind tõmbab selle siiruse ning rõõmsameelsuse poole.”

Kes palju teeb, see palju jõuab!

„Ma olen alati armastanud erinevate asjadega tegeleda ja pisemate soovide ning unistuste nimekiri on metsikult pikk,” ütleb Anni, sobides ilmekalt illustreerima vana tõetera – kes palju teeb, see palju jõuab. „Ma olen igal aastal teinud endale „Teen ära sel aastal” nimekirja, kuhu panen kirja ka kõige pisemad soovid, mida ma siis kõik ära teha tahan. Näiteks: käi ratsutamas, disaini jakk, käi talvel jääaugus ujumas, sõida tsikliga...” sõnab Anni, kes järjekordse soovi täitudes selle nimekirjast maha kriipsutab ja järgmist täitma asub.

„Mul on elus olnud nii, et sisetunne ütleb mulle, et peaksin midagi kindlat just nüüd proovima. Väga tihti tuleb sellest midagi enamat ja see täidab suuremat eesmärki või viib mind mõne unistuse täitumisele lähemale.” Selle aasta algusest hakkas Anni pidama ka oma blogi. „Ma ei pea end blogijaks, vaid tunnen, nagu kirjutaksin lihtsalt endale ja veel mõnele, ka tundmatule, sõbrale.”

Sissekanded naise virtuaalses päevaraamatus on pigem tervislikud nõuanded kodustest retsepidest ja sekka ka elustiiliteemasid. „Suur rõhk läheb kohtunikuametile ja selle tõttu ka treeningutele ning toitumisele. Olen viimased pool aastat tegutsenud UEFA ja EJLi koostöös toimunud Captains of Change projektijuhina ning üritan selle läbi julgustada tütarlapsi ja naisterahvaid mängima või töötama jalgpallimaailmas. Mulle väga meeldib mõte, et naised (ja ka mehed) võiksid tegeleda täpselt nende spordialade ja hobidega, mis neid ennast kõnetavad, hoolimata ühiskonna eelarvamustest,” unistab Anni.

Ameteid, mida proovida, ja unistusi, mille poole püüelda, on Annil veelgi. Näiteks on ta juba lapsest peale soovinud näitlemist proovida. „Ma pole päris kindel, kas ma selleni lähiajal jõuan. Kindlasti pole ma seda maha matnud, aga pole hetkel selle nimel ka otseselt tegutsenud. Elul on pidevalt igasuguseid põnevaid keerdkäike varuks ning ma vaatan põnevusega tulevikku,” räägib Anni õhinal ja jätkab loetelu „miks mitte mõnd üritust juhtida, riidekollektsiooni disainida või instrumenti mängida. Vaimustun asjadest üpriski tihti ja nii jäävad nad minuga pikemaks ajaks. Need, mis peavad jääma. Jalgpallikohtuniku ametile ma alguses pikka iga ei ennustanud, kuid see tuli, et jääda,” naerab naine. Koos abikaasa Tomiga on Anni hakanud ka julgemalt unistama ja oma unistusi ellu viima. „Ma polnud kunagi väga oma unistustest rääkinud. Nüüd, pärast igat minu mõttekäiku, hakkas Tomi kohe ka minuga kaasa mõtlema ning panime koos paika ideed, et mida ja kuidas teha. Ma pole sellemahulist toetust kunagi näinud. Ta justkui avas minus potentsiaali ja julguse unistada ning neid esimesi samme ette võtma,” ütleb Anni ja lisab „unistused on tõesti vaid nii kaugel, kuhu sa kõndida jaksad.”

 

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Maiken Staak

Stilist: Maarja Siim

Meik ja juuksed: Katrin Sangla

Riided: River Island, Tallinna Kaubamaja, erakogu

Ehted: Helen Valk-Varavin, Expressions, erakogu

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2015

 

 

[gallery ids="2032912,2032926,2032934,2032942,2032954,2032960"]