ELU KULDREEGLID: Annely Adermann

Mulle meeldib mõte, et reeglid teevad vabaks. Kui on, millele toetuda, tundub elu märksa lihtsam ning pilt püsib selge ka udusematel aegadel. Elukogemuse muutudes ootab arusaamu ja väärtushinnanguid muidugi update, ent asjade põhituum jääb enamasti samaks. Nii võiks meist kõigil kuklas tiksuda omad kuldsed teesid, mis n-ö külglibisemisse sattudes taas teele aitaks ja juhitavuse taastaks. Armasta elu! Elu on ime – eks imestagem, imetlegem, austagem ja väärtustagem siis seda! Selgel ööl tähistaevasse vaadates tunnen alati, et kõik asetub oma kohale – olen kübe mõõtmatus mosaiigis ja tõelised prioriteedid loksuvad paika: mees, lapsed, vanemad, lähedased, kodu, tervis, eriliselt veedetud aeg, loodus ja palju muud sellist, mis meie olemisele mõtte annab. Lihtsalt irooniline on see, et üldjuhul ununeb kõige tähtsam argirutiinis nii kergesti. Ole tänulik! Kui sul on rohkem seda, mille eest tänada kui seda, mida paluda, oled õnnelik! Igal õhtul enne uinumist mõtlen möödunud päevale ja inimestele, kes mind ümbritsesid ning tänan. Nii on. Avasta anded! Igaüks meist on unikaalne. Seda korrutatakse kogu aeg, sest see lihtsalt ongi paganama õige. Eks ole ju suurim rõõm teha seda, mis hästi välja kukub ning see on võimalik vaid oma tugevusi arendades. Siis tuleb ka enesekindlus unistuste poole liikuda ja teha seda julgelt, kõrvalisi segajaid kuulamata. Iseenda andeid avastades õpid omakorda üha enam hindama ka teiste isikupära, arvamusi ja elustiili ning maailm polegi enam hall või vaenulik, vaid võrgutavalt värviline oma mitmekesisuses! Kosuta vaimu! Töösse on lihtne uppuda ja läbi põleda, ent seda ei juhtu, kui tead, kuidas end laadida. Mulle annavad uut hoogu inspireerivad inimesed, raamatud, teatritükid, filmid. Või siis aiatöö, põige kunstigaleriisse või hoopis kodus ahju ees kudumine, kitarrimäng, hea toit või kaunilt kaetud laud. Ilu, looming ja põnevad kohtumised kosutavad alati. Ka hommikukohv kuldsest tassist annab päevale erilise energia! Suunurgad üles! Aju olevat ehitatud nõnda, et suunurki teadlikult üles tõstes kerkib ka õnnehormooni tase, seega on huumor eluks asendamatu. Mul on vedanud, sest teletöö pinget on alati tasakaalus hoidnud hea nali ning ka suguvõsa suisa kubiseb kõiksugu vembumeestest. No näiteks – kui kolleegist saatejuht minut enne otsesaate eetrit poetab: „Kuidas ära tunda vale naist? Valel on lühikesed jalad!”, siis lihtsalt pahvatad naerma ja hea tuju jõuab ka vaatajate kodudesse. Või kui sugulaste jõuluõhtul kinki avades on uhkes karbis kolm puuhalgu, tikud ja riba kasetohtu kirjaga „Sütti, lõke! ”, siis lihtsalt tead, et vanaisa on jälle nalja visanud. Ja veel üks tähelepanek – kui märkad sõbra juures midagi head, siis ütle see välja – kohe! Me tunnustame liiga vähe üksteist, kuigi teame, et heal sõnal on imevägi ja see võtab silma särama nii komplimendi saajal kui selle tegijal. Hoia silmad lahti! Juba lapsena armastasin kuulata, mida vanemad inimesed rääkisid – see oli pööraselt huvitav ja õpetlik. Elutarkus, kogemused, mõtted, suhte- ja argielu lood – puhas kuld. Ääretult loll on õppida vaid enda vigadest ning igati mõistlik on tähele panna, mis ümberringi toimunud ja toimumas. Kui siis ikkagi saad järjekordse prohmakaga hakkama, tasub juhtunut analüüsida, järeldused meeles hoida ning sirge seljaga edasi minna. Hoia elu lihtsana! Mida lihtsam on elu, seda lihtsam. Nii lihtne see ongi… ja samas kohutavalt keeruline!